K, 25.05.2022

Maanteemuuseumis saab näha üht erilist autot

LEPM
Maanteemuuseumis saab näha üht erilist autot
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Peaaegu ideaalselt lasteautoks sobiv sõiduk pälvis poiste tähelepanu juba toona.
Peaaegu ideaalselt lasteautoks sobiv sõiduk pälvis poiste tähelepanu juba toona. Foto: Eesti Maanteemuuseum

Eesti Maanteemuuseumis lõppes invasõiduki SMZ S3D taastamine, mille päikesekollane kere tõmbab tähelepanu ja tervitab rõõmsalt ka talvisel ajal muuseumi väikese masinahalli külastajaid.

Nõukogudeaegne invasõiduk SMZ S3D väljalaskeaastaga 1981 täitis vaatamata oma tagasihoidlikule suurusele ja väljapaistmatule välimusele liikluspilti jõudmise järel tähtsat ülesannet, olles puuetega inimeste üks olulisim liikumisvahend. Kuna esialgu puudusid Nõukogude Liidus üldse invaliididele mõeldud juhtimisseadmetega tavaautod, olid käsijuhtimisega invasõidukid omapäraseks elemendiks liikluspildis.

Masinaid tunti „(mootor)ratastooli“ või vene keeles „invalidka“ nime all, sest neid jagati puuetega inimestele sotsiaalosakondade kaudu. Saadaval olid erinevad variandid: käsijuhtimisega, ühe käe ja jalaga inimesele või ühe käe ja mõlema jalaga juhile. Hinna kujundas invaliidsusgrupp - kes sai tasuta, kel tuli välja käia ligemale 220 rubla. Autot oodata tuli aga 5–7 aastat.

Eesti Maanteemuuseum ostis 2021. a üsna komplektse nõukogudeaegse invasõiduki SMZ S3D, mille korrastamist oli omanik juba alustatud, kuid osade puudumise tõttu lõpetamata jätnud. Okupatsioonide muuseum andis üle oma ekspositsioonis olnud väga halvas seisundis invasõiduki. Lisaks soetas maanteemuuseum veel ühe „doonori“ ja nii sai kolmest masinast kokku kriitilise koguse vajalikke osi.

„Invasõiduk esindab muuseumi missioonile vastavat teede- ja liikluse temaatikat,“ selgitas keerukat invaauto kokkupanemise lugu maanteemuuseumi peavarahoidja ja taastamise eestvedaja Rain Rikas. „Küll tähelepandamatu, kuid siiski ilmekas sõiduauto on jätnud autokultuuri ajalukku oma jälje, olles tüütu „invaliid“ maanteel, sest aeglustas tänapäevaste standardite järgi hõredat autode voolu,“ lisas Rikas.

Masina restaureeris maanteemuuseumi restauraator–konservaator Üllar Meho.

Oma mõõtmete ja väljanägemise poolest peaaegu ideaalselt lasteautoks sobiv sõiduk pälvis poiste tähelepanu juba toona. Täna aga kutsub neljarattaline invakäru oma aknast sisse piiluma ja mälestuseks pilti tegema igat muuseumikülastajat, kes aastaringselt avatud väikesesse masinahalli sisse astub.

Märksõnad
Tagasi üles