R, 9.12.2022

GALERII JA VIDEO ⟩ Moostet täitis rahvalik muusika

Ühisettekandes kõlas ka maoori rahvalaul
Mati Määrits
, reporter
Moostet täitis rahvalik muusika
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Mooste folgikoda Põlvamaal täitis terve selle nädalavahetuse rahvalik muusika, sest üle Eesti oli kokku sõitnud 125 selle ala entusiasti.

Korraldaja Krista Sildoja sõnutsi jõudis end kirja pannud 140 pillimehe asemel kohale 125. Kaks aastat tagasi oli osalejaid 140 ringis, mullu jäi jaanuarijämm koroona tõttu ära.

«Nädala alguses lausa kaalusime, kas jämmi üldse teha, sest Covidi arvud läksid väga suureks. Aga võtsime meeskonnaga kaks päeva analüüsiks aega, suhtlesime paljude osavõtjatega ning kõik arvasid, et kui vaktsineeerimistõendid on olemas ning testid korras, võiks ikka kokku tulla. See kesktalvel toimuv jämm on ühele pillimehele kordades suurema väärtusega kui võimalik ärajätmine. Saame ju viimasel ajal nii harva kokku. Võtsime küll väikese riski, aga usume, et see emotsionaalne laeng, mis siit saadakse, on väga suur,» rääkis korraldaja.

Osalejaid Sõrvest Saaremaani

Osalejaid oli Sõrve säärest Setomaani, esindamata oli vaid Hiiumaa. Põlvamaalt oli kõige rohkem rahvamuusikakooli rahvast, kes on harjunud Moostes pilli mängima. «Näiteks Võrumaalt oli kandlekapell täies koosseisus, aga oli ka palju üksikpillimehi,» teadis Sildoja.

Küsimusele, kui palju potentsiaalseid jämmijaid koju jäi, kostis korraldaja: «Olen ka noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo toimkonnas ning praeguseks on registreerunuid juba üle tuhande. Vanemaid pillimehi on ilmselt mitu korda rohkem. Aga ega tavaline lõõtsamees panegi ennast kuhugi seltsi kirja – ta lihtsalt mängib. Siia jõudsid need, kes peavad, kas või nui neljaks, mängida saama. Nad ei tohi isegi haigeks jääda.»

Rahvapillide kohta erilisi pille, nagu näiteks tuuba, sedapuhku polnud. Küll oli esindatud lõõtsad, karmoškad, viiulid, kitarrid, ukuled, kandled ja mõni torupill.

Paljud osalejad on õppinud pilli mängima alles täiskasvanueas, sest rahvapilli ja -muusikat on lihtne omandada. «Vilumust saavutada on muidugi raske, aga koosmäng kõlab sellegipoolest väga hästi. Palju oli sellel korral noori, kes on muusikakoolid juba läbi teinud ja käivad nüüd laagrist laagrisse ja folgilt folgile, et saaks lihtsalt kellegagi koos mängida,» märkis korraldaja.

Lisaks Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanutele ja tudengitele oli arvukalt kohal rahvamuusika õpetajaid. «Tegevmuusikuid on vähem seetõttu, et on laupäev ja nad on tööl. Kohalik pillimees Henrik Hinrikus aga on siin, sest ilmselt jäi tal Covidi tõttu mõni pidu ära,» eeldas korraldaja.

Sildoja kogemus ütleb, et näiteks klassikalist viiulimängu õppinutel ei ole rahvamuusikale üleminek sugugi lihtne. «Need, kes ei ole seda nippi üles leidnud, tavaliselt ei jõuagi niisugusele jämmile. Tegelikult on kõrva järgi mängimine väga mõnus.»

Igal kokkusaamisel õpitakse esmalt umbes tunni jooksul kuulmise järgi selgeks paar uut lugu. «Praegu näiteks kõlab maoori rahvalaul, mille tõi sealt kaasa Tapa muusika- ja kunstikooli ning Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli õpetaja Tanel Sakrits. Tegime sellele ka eestikeelsed sõnad,» rääkis rahvamuusik laupäeva pärastlõunal.

Eriti hinnatud on muusikute hulgas aga jämmimine. «Kui tuled Moostesse, on sul üks-kaks lugu, mida tahad teistele ette mängida. Seda mängitakse 10-15 korda ette nii kaua, kui teised kaasa mängima hakkavad. Sa saad kodus ette valmistada ainult oma pillimänguoskust, aga mitte lugusid. See kõik sünnibki kohapeal,» selgitas Sildoja.

«Hiljem, vabama oleku ajal tekivad väiksemad pundid, kus keegi kutsub kedagi, et lähme sinna nurga taha, mul on sulle üks lugu õpetada. See ongi suuline pärimuse edasikandmine, sest noote tegelikult ei ole. Muidugi võib kuuldud loo ka telefoni või diktofoniga salvestada ja pärast kodus ära õppida, kui täna ei jõua,» lisas muusik.

Mis häält keegi mängida tahab, tunnetab iga osaleja ise. «Meil ühte hääle- või pillirühma kokku ei panda. Koos istuvad sõbrad ning iga pillimees on iseenda eest väljas. Ka valesti mängida pole võimalik, sest see kostab välja. Samas kui sa eksida kartes midagi ei tee, sa ju ei õpi midagi. Mängid üks kord vale noodi ära ja otsustad – see ei sobi siia, teinekord ma seda enam ei mängi. Oma pilli pealt tuleb võtta, mida võtta annab, et see üldisse harmooniasse sobituks,» rääkis Sildoja.

Töötubasid juhendasid Ott Kaasik Mooste rahvamuusikakoolist ja Tanel Sakrits. «Kahe aasta tagune kogemus näitas, et kui ma nii juhendasin kui korraldasin, siis üks inimene ei jõua korraga nii palju. Olen nüüd üksnes korraldusjuht, kes teeb kõike, mis vaja. Mesilasperena tegutsev meeskond üritab igati tagaplaanile hoida - külalisele peaks jääma mulje, et see on spontaanne pidu,» avas eestvedaja telgitaguseid.

Krista Sildoja vendumuse kohaselt peab Mooste jämm olema just jaanuaris, kui on muusikute ja festivalide hapukurguhooaeg. «Suvel ajab folk folki taga, aga talvel on just tubane kokkusaamise koht. Kui juba Covidi tingimustes on külalisi nii palju – järelikult on seda vaja,» leidis ta.

Piire ei tõmmata

Kitarriõpetaja Julia Reinman Tallinnast on Moostes olnud ka varem, aga jaanuarijämmil esimest korda. «Olen ise küll klassikalise taustaga, aga avastasin paar aastat tagasi, kui tore on kogu hingest koos musitseerida. Siin ei tõmmata piire žanride, stiilide ega pillide vahele. Õpilasi on meil 70 ja neid ma seekord veel kaasa ei võtnud, mõtlesin, et tulen esmalt ise luurele. Aga usun, et järgmine kord on meid vähemalt paarkümmend.»

Liina-Mai Põldsepp on Valga muusikakooli juba lõpetanud ning praegu lisa-aastal. Pärimusmuusikaga on tegelenud kolm kuni neli aastat ning osaleb ka muusikakooli rahvamuusikaansamblis Kirekind. Talvejämmile jõudis sõprade soovitusel, keda on siin palju.

Üleminek klassikaliselt viiulimängult pärimuslikule oleneb Liina-Mai tõdemusel palju inimesest. «Mina olen terve oma elu olnud pärimusmuusikaga seotud. Hästi natukene võiks pilli siiski osata mängida. Tuled sellistele üritustele ja saad kindlasti hakkama. Siin on hästi soojad inimesed ja õpetavad sulle ükskõik mis loo selgeks. Klassikamängijad saavad tavaliselt väga hästi hakkama, sest nad on tehniliselt väga tugevad. Küsimärk on võib-olla tunnetuse kättesaamises,» rääkis neiu, kes lubas järgmine kord kohale tulla koos bändiga.

Kohalik noormees, Mooste mõisakooli kaheksanda klassi õpilane Reinhold Omel õpib rahvamuusikakoolis seitsmendat aastat torupilli ja basskitarri. Kuigi elab Ahja lähedal, tuli Mooste kooli õppima just muusikakooli tõttu. «Päris alguses õppisin mitu aastat plokkflööti, sest ei olnud torupilli jaoks füüsiliselt veel tugev,» märkis ta.

Muusikakooli trios mängib noormees koos Uku Zolgo ja Hanna Juhkamiga torupilli, rahvamuusikakooli pilliklubis aga plokkflööti. Reinhold osales ka kaks aastat tagasi toimunud jaanuarijämmil. «Tundub, et seekord on kõik aktiivsem, sest on juba selgeks saanud, kuidas niisugust suurt üritust teha,» tähendas ta.

Tänu toetajatele

Korraldajad on tänulikud toetajatele: Põlva vald, Põlvamaa omavalitsuse liit, Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital ja Põlvamaa ekspertgrupp.

Märksõnad
Tagasi üles