Kui Võrus asunud kunagises Kreutzwaldi gümnaasiumis käinud Treial abituuriumiklassi jõudis, seisis temagi ees küsimus, kuhu edasi minna õppima. Ehkki peast käisid läbi mõtted asuda tudeerima nii geenitehnoloogiat kui riigiteadusi, viis haridustee noore naise Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonda. Erialale, mille ta oli enda silmis varem maha kriipsutanud – psühholoogia. «Pidasin blogi, kus analüüsisin end, mida edasi teha tahan. Minu lugu ongi sellest, et never say never (ära iial ütle iial – S. M.). Panin kirja, et kuigi ma ei tea, mida õppida tahan, siis psühholoogiat küll mitte, ka Tartusse minek ei tundu olevat hea,» jutustab Treial oma mõttekäikudest eriala valikul. «Kui aga hakkasin mõtlema, mis on see, mille kohta olen uurinud ja lugenud, tuli aja jooksul välja, et see ongi psühholoogia – ma lihtsalt ei teadnud varem, mida see endast kujutab.»
Alateadlik valik psühholoogia kasuks võttis võimust ka Tartu ülikooli avatud uste päeval, kui juhuslikult valitud neljast loengust olid kolm psühholoogiateemalised. «Siis sain seal aru, et ahaa – kui see on psühholoogia, tuleb seda õppima minna.»