R, 9.12.2022

Jala kaotanud noor mees: elu koosneb lahingutest, mis tuleb võita

Maarius Suviste
, reporter
Jala kaotanud noor mees: elu koosneb lahingutest, mis tuleb võita
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Romet Pazuhanitš oma kodus Mõnistes. Raskustest ja katsumustest hoolimata on ta optimistlik ja tegutsemistahet täis.
Romet Pazuhanitš oma kodus Mõnistes. Raskustest ja katsumustest hoolimata on ta optimistlik ja tegutsemistahet täis. Foto: Arvo Meeks
  • 27-aastane Romet Pazuhanitš kaotas vasaku jala altpoolt põlve
  • Ta on Mõniste kogukonnahing ja Kaitseliidu Võrumaa maleva noortejuht
  • Liikumiseks on tal protees, kargud ja ratastool
  • Nõu ja abi teretulnud: ta tahab kodus pesuruumi enda jaoks turvalisemaks teha

Isegi kõige tumedamate pilvede tagant tuleb alati näha päikest. Nõnda ütleb 27-aastane Romet Pazuhanitš, kes diabeedist tingitud põletiku tõttu kaotas vasaku jala altpoolt põlve ning teiselt jalalt varba.

«Tuleb võtta vastu kõike seda, mida elu annab ja pakub ning leppida sellega. Ja igas halvas tuleb alati leida ka midagi head,» tõdeb ta, kui kõnnime Võrus Tamula ääres. Kui ei teaks, et ta kannab jalaproteesi, siis ega kaugelt vaadates tema kõnnaku järgi sellest aru saagi.

«Mina ennast kõrvalt hinnata ei oska: tunnen ainult, et lonkan ja vahepeal koperdan. Aga on inimesi, kes vaadanud minu kõndimist ja küsinud: kumb jalg sul see protees siis on?» räägib Mõniste kogukonnahing ja Kaitseliidu Võrumaa maleva pikaaegne noortejuht – noor mees, kes hoolimata kõigest püüab olla optimistlik, ja on ka.

Kui ta kodus on, võtab vahepeal proteesi ära, et kehale puhkust anda. Ning seda kohta allpool põlve, mille arstid alles jätsid, peab ta regulaarselt hooldama, puhastama ja kreemitama.

Mõniste külas kortermaja teisel korrusel asuvas kolmetoalises korteris, kus ta elab koos oma lemmikloomadega – 2,5-aastase Jack Russelli terjeri Snapy ning üheksakuuse tuhkrutüdruku Mustuga –, on tal ka kargud ja ratastool.

Vannituba ja tualett on kahes eraldi ruumis, need on kitsad ja väikesed. Sinna ta ratastooliga ei mahu ning karkudega on minna ebamugav.

Pesemisruumis on tal dušinurk, milles istumiseks taburet. Kui pesema läheb, tuleb protees ära võtta. «Siis tuleb ühel jalal hüpata ja loota, et ei kuku ega libise – kinni ei ole kusagilt hoida. Seetõttu käingi nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik,» tunnistab ta. Ette on tulnud libastumisi ja kukkumisi. «Nii kahjuks on.»

Haige poiss päästeti surmasuust

Romet Pazuhanitš oli 13-aastane, kui tal diagnoositi esimese tüübi diabeet. Keegi ei osanud pikalt kahtlustada, et muidu tervel poisil võib säärane haigus olla.

Oli küll märgata, et ta jäi kiiresti kõhnaks, kuid seda seostati sellega, et teismelise iga ning pealegi viskas ta samal ajal kõvasti pikkust. Ei tekitanud suuri küsimusi ka see, et poiss oli vahel jõuetu, loid ning tal oli pidev janu. Päevas jõi seitse-kaheksa liitrit vett.

Romet Pazuhanitš, kogukonnahing

«Tuleb ühel jalal hüpata ja loota, et ei kuku ega libise – kinni ei ole kusagilt hoida.»

Ühel ööl hakkas tal aga nii halb, et tuli kutsuda kiirabi. Selgus, et selleks hetkeks oli veresuhkur eluohtlikult ülikõrge. Ta päästeti surmasuust. Sellest päevast alates muutus tema elu täiesti. Tuli hakata endale mitu korda päevas insuliini süstima.

«See oli 2008. aastal, kui sain diabeedidiagnoosi. Mäletan hästi, et istusin Tartu lastehaiglas voodi serval ja mõtlesin: miks just mina!?» meenutab ta.

Järgmine saatuselöök tabas noormeest siis, kui ta oli 15. Tema elus saabus keeruline aeg, kuna ema lahkus siit ilmast ning ta jäi isaga kahekesi. Masendunud isa langes aga poja sõnul alkoholi küüsi.

«Siis tõesti oli see hetk, kus minu lapsepõlv sai läbi ja pidin hakkama täismeheelu elama. 15-aastaselt pidin hakkama ise mõtlema, kuidas kõht täis saab, kuidas koerake saab söödetud, kuidas majapidamist üleval hoida ja kodu eest hoolitseda,» räägib ta. «Päris iseseisva elu peale läksin siis, kui sain 18 – läksin kodust ära üüripinnale, õppisin siis veel Varstu keskkoolis.»

Saatuslikuks saanud haavandid

Romet Pazuhanitš õppis diabeediga elama. Olukord oli kontrolli all, kui äkki 2016. aastal muutus kõik. Tema vasaku jala talla alla olid tekkinud esmalt väikesed haavandid. Pärast seda, kui ta oli käinud Hispaanias välislähetuses, merevees paljajalu ringi tatsanud ning midagi jalga astunud. Kas väikeste teravate kivikeste peale või kuidas täpselt, kes seda enam teab.

«Püüdsin jalga tohterdada ja ise ravida, aga ega paremaks läinud. Arsti poole ka kohe ei pöördunud,» ütleb ta. Tagantjärele mõeldes lausub ta: «Oleksin pidanud kohe arsti juurde minema, sest jalad on diabeedihaigel ühed nõrgemad kohad.»

Aasta hiljem käis ta Kaitseliidu kaudu välislähetuses USAs. Sealgi käis ta merevees ja... astus taas midagi jalga. «Piisas väikesest asjast, ilmselt kivist, ja vigastasin teist jalga.»

Haavandid nii vasaku kui parema jala talla all ei tahtnud kuidagi paraneda. «Ravisin jätkuvalt ise, nagu oskasin. Aga olukord läks järjest hullemaks ja alles siis läksin arsti juurde,» tunnistab ta.

«Haavandid olid kehvas seisus ja läksid juba mädanema,» lisab noor mees. Vasakul jalal oli põletik luuni väljas. Ning nii eemaldati tal paar aastat tagasi sellelt jalalt kaks varvast – neid enam päästa ei saanud.

Parema jala tallaalune opereeriti ära, haavand saadi korda, kuid üks varvas tuli ikkagi veidi hiljem amputeerida. «Parem jalg päästeti. Aga garantiid, et halvemaks ei või enam minna, ei saa anda mitte keegi.»

Vasaku jala talla alla oli vahepeal tekkinud teinegi haavand. Ka see opereeriti ära, paranes ilusti, kuu aega oli kõik korras. Ja ta lootis, et nii jääbki. Aga paraku lõi jälle põletik sisse. Nii kiiresti ja nii hullusti, et arstid öelnud talle: ilmselt pool aastat veel ja jalg tuleb ära võtta; ei saa enam päästa, sest luu on juba nii põletikus.

Romet Pazuhanitš oma kodus Mõnistes. Diabeetikuna on ta haiguse tõttu pidanud loobuma oma vasakust jalast altpool põlve. Liikumiseks kasutab ta nii jalaproteesi kui ratastooli.
Romet Pazuhanitš oma kodus Mõnistes. Diabeetikuna on ta haiguse tõttu pidanud loobuma oma vasakust jalast altpool põlve. Liikumiseks kasutab ta nii jalaproteesi kui ratastooli. Foto: Arvo Meeks

Lõpliku otsuse tegi ta ise

Kõik see aeg, endal naeratus näol, tegeles Romet Pazuhanitš noortega. Käis ka noorkotkaste ja kodutütardega matkadel ja laagrites. «Kui haiglast välja sain, toimetasin karkude peal edasi. Käisin panemas tähtpäevadel ka pärgasid ja küünlaid ausammaste juures,» ütleb ta.

«Mul on nii tugev kohusetunne,» jätkab ta. «Kui olin voodis pikali, teadsin, et pean ennast püsti ajama, vajalikud asjad ära tegema ja siis võin haige edasi olla. Tegime noortega kõik asjad koos ära. Ka siis, kui mul jalataldade all haavandid olid. Minu õnn oli see, et ma ei tundnud valu.»

Ta selgitab, et on seda tüüpi inimene, kes on alati nõus teisi toetama – seab teised inimesed esikohale, mistõttu pahatihti on ennast jätnud tagaplaanile. «Mulle on palju olulisem teiste aitamine ning nende rõõm ja õnn. Eriliselt olen õnnelik, kui noortel läheb hästi ja nad teevad elus õigeid valikuid.»

Veidike parem ja rahulikum aeg paraku kaua ei kestnud. Eelmise aasta septembris läks tal tervis järjest, järjest kehvemaks. Ikka see vasak jalg.

Romet Pazuhanitš, kogukonnahing

«Mulle üldse ei meeldi, kui keegi peab minu pärast muretsema. Tegelikult on ju hästi.»

Ühel hetkel, kui ta ei suutnud enam kannatada, pani ta oma autole hääled sisse ja sõitis Mõnistest Tartusse EMOsse. «Teadsin, et kui ma nüüd ei pöördu, siis järgmist päeva võib-olla ei tule,» ütleb ta. «Kohale jõudes olin kriitilises olukorras. Väga halb oli olla. Põletik oli ülikõrge ja veri oli väga kehv. Mulle tehti kümme kotti vereülekannet.»

Romet Pazuhanitš meenutab, et arstid olid fakti ees, mida nad temaga ette võtavad. «Kõige kriitilisem oli jalalaba. Nad ütlesid, et amputeerivad ehk esmalt pool jalalaba, aga see oleks tähendanud, et võib-olla juba paari kuu pärast oleks pidanud hakkama edasi ära lõikama. Sest põletik oli nii tugevalt luuni tunginud.»

Noor mees tegi lõpliku otsuse ise. «Ütlesin arstidele, et ärme seda koerasaba jupita, vaid teeme korraga ära. Sest arstid olid ju mulle enne öelnud, et see juhtub ühel päeval varem või hiljem. Mul oli olnud aega harjuda selle mõttega. See ei tulnud mulle šokina.»

Vasak jalg altpoolt põlve läks.

Emotsioone oli igasuguseid

Kolm päeva pärast operatsiooni ja intensiivraviosakonnas olemist saadeti ta kodumaakonda Lõuna-Eesti haiglasse taastuma. Kaks nädalat hiljem oli ta kodus. Täiesti uues olukorras. «Eks emotsioone oli igasuguseid, mis peast läbi käisid,» tunnistab ta.

«Samas püüdsin olla positiivne. Ühel hetkel jõudis minuni arusaamine, et mis nüüd siis minu elus on muutunud, kui jalga enam ei ole. Sain aru, et praktiliselt mitte midagi. Saan ju absoluutselt kõike edasi teha. Olen elu aeg püüdnud olla rõõmsameelne ega lasknud ennast häirida – teadsin ette ja olin ette valmistunud,» räägib noormees, kes proteesi sai juba kuu aega hiljem, mullu oktoobris.

Noor mees on ka endalt küsinud, miks just temaga pidi see kõik juhtuma. Tal on selleks puhuks vastus valmis: inimesele antakse just nii palju kanda, kui ta jaksab.

«Järelikult pidigi nii minema. Saatus on kummaline ja mitte keegi ei tea, millal meist võib saada abivajaja. Olen alati öelnud: tuleb olla teiste vastu hea, siis ollakse hea ka sinu vastu. Headus ühel või teisel moel tuleb tagasi ja jõuab nende inimesteni, kes seda tõesti vajavad,» arutleb ta.

«Lihtne oleks öelda, käsi pikalt ees, et ma ei tule toime; mitte minna tööle, eladagi toetustest ja abirahast,» jätkab ta. «Lihtne oleks uputada ennast alkoholi sisse, nagu teevad väga paljud – ka noored. Aga see ei ole ju lahendus, see ei ole elu.»

Romet Pazuhanitš tunnistab, et on elule tänulik. «Mina võin küll öelda, et ei kurda. Kuidas hakkama saan? Saan! Alati olen saanud ja peab saama ka edaspidi.»

Ja lisab talle omaselt rõõmsal meelel: «Mulle üldse ei meeldi, kui keegi peab minu pärast muretsema. Tegelikult on ju hästi. Elu koosnebki lahingutest, mis tuleb ära võita. Igasugused katsumused ongi selleks, et meid proovile panna ja nii õpime ka iseennast palju paremini tundma.»

Tahab enda koduse pesuruumi turvalisemaks teha

Romet Pazuhanitši murekoht oma kodus on vannituba, mis vajab hädasti ümberehitust, sest puude tõttu on hügieenitoimingud paras katsumus. Ruumi on karkudega liikumiseks vähe ja pole end pesema minekul kuskile toetada.
Romet Pazuhanitši murekoht oma kodus on vannituba, mis vajab hädasti ümberehitust, sest puude tõttu on hügieenitoimingud paras katsumus. Ruumi on karkudega liikumiseks vähe ja pole end pesema minekul kuskile toetada. Foto: Arvo Meeks

Romet Pazuhanitš ei ole inimene, kes ise, käsi pikalt ees, abi küsib. Tema, võitlejahingega noor mees, tahab ise hakkama saada, ja saab ka. Aga ainult sel juhul, kui tal endal jõud, jaks ja teadmised üle käivad.

Praegu peab ta plaani ja nuputab, kuidas saaks kodus eraldi ruumides paikneva väikese vannitoa ja tualeti ehitada selliseks, et oleks rohkem ruumi ning turvalisem. «Tahaksin kohandada vastavalt oma vajadustele ümber. Et oleks ruumi ka ratastooliga minna ja oleks elu natuke lihtsam. Mina ise ei ole aga ehitaja, ei tea väga palju ehitusmaterjalidest ega parimatest lahendustest. Ei teagi, kust ja millest alustada,» tunnistab ta.

Sestap on teretulnud iga abi, ka nõu andmine.

Mitmekülgse noore mehe tegemised

Mõniste kogukonnahing Romet Pazuhanitš on andnud suure panuse kohaliku elu edendamiseks.

Ta on tegelenud Võrumaal kümme aastat noorkotkaste ja kodutütardega.

Pärast keskkooli läks edasi õppima Tartu ülikooli ajalooõpetajaks, kuid seoses tollase raske perioodiga oma elus tuli õpingud katkestada. Noormees plaanib neid jätkata ja kunagi kooli õpetajana naasta.

Praegu on tal pooleli õpingud Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhi - loovtegevuse õpetaja erialal.

Ta on olnud Mõniste koolis huvijuht, andnud ajalootunde ja olnud klassijuhataja, teinud vallas noorsootööd, töötanud kodukandis muuseumis. Koolis on ta läbi viinud näite- ja meediaringi, praegu juhendab liiklusõpperingi.

Annab välja kogukonnalehte ehk Mehkamaa infolehte ja on mitmel aastal kaasa löönud Mõniste päkapikumaa tegemistes.

Harrastusnäitlejana alustas ta kooliteatris, praegu lööb kaasa Krabi külateatris.

Märksõnad
Tagasi üles