Tiit Loim: kummitustele ehitatud majad

Tiit Loim Foto: Paul Poderat

Teistes linnades ringi käies ja kerkivaid maju vaadates tekib aeg-ajalt kimbatus, kui mõelda, et Liivimaa südames ja maakonnakeskuses Valgas ning selle lähiümbruses on samal ajal oodatud areng hoopis mõne vana hoone lammutamine.

Kui hiljuti ettevõtte Valga Betoon käekäigust lugu kirjutasin, päris firma omanik Märt Piir retooriliselt: millal Valgas midagi ehitati? Sealt ka põhjus, miks siin betooni tarvis ei lähe ja betoonifirmal parimad päevad pole.

Päris olematu ehituste nimekiri siiski pole, näiteks Priimetsa kooli tarbeks laiendati hiljuti väärikat koolimaja Vabaduse tänavas, korda sai igati uhke lõvipeadega maja Kuperjanovi tänavas. Aga need on siiski olnud avaliku raha eest sündinud investeeringud. Kui küsida, millal erakapital piirilinnas mõne hoone püsti pani, siis igal juhul oli see ammu. Kedagi selles süüdistada tõenäoliselt pole: praegu tundub, et siia saaks uusarenduse ehitada vaid keegi, kes oma rahast ei hooli.

Seega seisnebki linnaruumi areng väsinud ilmega tühjade või peaaegu tühjade kortermajade likvideerimises. Neid kõiki kolemajadeks nimetada, nagu lühiduse huvides ajalehes teha on tulnud, on ehk veidi ebaõiglanegi, on ju mõnel vanal hoonel senini oma võlu. Riigi tänavu lõppeva näidisprojekti toel on lootust, et edaspidi saab vald lammutamistega veidi kiiremini ja valutumalt hakkama.

Samuti on nukker raiskamine kogu kunagine ehitustöö. Brigaadid on vaeva näinud ja ladunud kokku majad, mida nüüd kellelegi vaja pole.

Perspektiiv paistab siiski omajagu nukker. Kui linn on ehitatud 18 000 inimesele, inimesi on aga kolmandiku võrra vähem ja tilgub esialgu vaikselt veelgi vähemaks, jääb suurele alale alles vaid ohtrasti muruplatse. Samuti on nukker raiskamine kogu kunagine ehitustöö. Brigaadid on vaeva näinud ja ladunud kokku majad, mida nüüd kellelegi vaja pole ja mille lammutamine maksab omakorda tuhandeid eurosid. Mõni 50-aastane paneelmaja võiks ehk õige hoole all kesta veel 500 aastat, aga pole elanikke.

Oleks siis kas või võimalik tegeleda taaskasutusega, nagu seda võimaldavad raudesemed või klaaspudelid, aga paraku ei paista seegi õnnestuvat. Ehk jõuame ühel päeval selleni, et sarnaseid olukordi õnnestub vältida. Siis ei kehtiks tõdemus, et maju ei saa kolides kaasa võtta. Kui valgalased enam mõnda hoonet ei vaja, saaks selle näiteks mooduliteks lahti võtta ja viia mõnda teise kohta, kus maju tarvis. Palkmajadega ju umbes nii tehaksegi.