R, 9.12.2022

Valgas tuleb pidu pritsumeeste auks

Valgas tuleb pidu pritsumeeste auks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Valga VTÜ hoone Puiestee (tsaariajal Allee) tänaval 1920. aastatel
Valga VTÜ hoone Puiestee (tsaariajal Allee) tänaval 1920. aastatel Foto: Valga muuseum

Veebruari algul oli Valga pritsumeestel põhjust pidu pidada – täitus 155 aastat Valga vabatahtliku tuletõrjeühingu (VTÜ) asutamisest. Ka tänavune Valga muuseumi eestvedamisel toimuv pärimuskultuuri pidu on pühendatud sellele tähtpäevale. Ettevõtmine peaks teoks saama 9. juulil.

Raad kinnitas tuletõrjeühingu Valgas 7. veebruaril 1867. Rae žurnaalis on otsuse kohta lisatud, et tähtis pole mitte ainult meeskonna moodustamine, vaid ka selle väljaõpetamine. Valga VTÜ on üks vanemaid tuletõrjeühinguid Eestis, temast vanemad on vaid Tallinna (1862), Tartu (1864) ja Pärnu (1866) ühing.

Müts tuli muretseda endal

Meeskond koosnes enamasti sakslastest, mistõttu toimus ka asjaajamine saksa keeles. Kiiver, kuub ja muu varustus anti tuletõrjujale tasuta. 1902. aastast tuli aga maksta tagatist üks rubla, mis mundri tagastamisel hüvitati. Mütsi pidi aga iga pritsumees ise muretsema.

1868. aastal ostis linna raad tuletõrjele kaks kaarikpritsi, kaks kantavat käsipritsi, kaks rauast veevõtuveokit ja kaks riistavankrit.

1875. aastal oli seltsil juba 110 tegevliiget. Aastatel 1881–1895 olid tuletõrjel järgmised meeskonnad: korrapidajad, veemuretsejad, ronijad, kustutajad ja staap.

1896. aastal moodustati eriline päästekomando (Bergerkorps), mille ülesanne oli tulekahju ajal inimesi ja varandust päästa, ning asju valvata, harjutuste ja manöövrite ajal korda pidada. Vormirõivastusena on põhikirjas ette nähtud ronijatele ja pritsimeeskonnale valge lõuendülikond ja nahkmütsid, pealikul ja tema asemikul jõhvtuttidega kiivrid.

1868. aastal ostis linna raad tuletõrjele kaks kaarikpritsi, kaks kantavat käsipritsi, kaks rauast veevõtuveokit ja kaks riistavankrit.

Iga linlasest majaomanik pidi ühingule andma ühe nahkämbri ja pootshaagi, mida hoiti ülema majas või kiriku juures kättesaadavas kohas. Ette oli nähtud ka range kontroll korstnate ja tulekollete korrashoiu üle. Linna poolt määrati selleks korstnapühkija, kes õhtuti kandis linnavõimudele tehtud tööst ette.

1896. aastal tõstis tuletõrjeühing päevakorda uue depoo ehitamise küsimuse, kuna vana ei suutnud kõiki vahendeid mahutada ja 1897. aastaks oli linnaelanike arv Valgas kasvanud ligi 11 000 inimeseni. 19. mail 1898 asetati nurgakivi Tsaari-Venemaa esimesele kivist tuletõrje pritsukuurile. Tseremoonial Valgas osales keiser Nikolai II onu, Vene keiserliku tuletõrje liidu pealik suurvürst Vladimir Aleksandrovitš.

Uue depoo ehitamine läks maksma 6400 rubla. Seal olid valvuri korter, koosolekute ruum, suur ruum pritside ja väiksem tuletõrjevahendite hoidmiseks. Pritsiruumi kohal asus torn, kus talvel pritse ja voolikuid kuivatati.

Kõige suurem tsaariaja pidu

Tuletõrjeühingul oli tava suviste harjutuste lõppedes pidada aastapäevapidustusi mitte veebruaris, vaid mais või augustis. 25 aasta juubeli pidustused 1892. aastal kestsid kolm päeva. Kogu linn oli piduehtes. Seltsi 40. aastapäeva tähistamine 1907. aastal oli tsaariaja kõige võimsam pidustus Valgas. Ühingu liikmetele jagati keiserliku tuletõrjujate liidu aumärke.

Läti-Eesti riigipiiri moodustamisega 1920. aastal jäi kogu tehnika ja varustus Eesti poolele. Valga tükeldamine andis teatud hoobi ka tuletõrjeühingule, kuna paljud lätlased olid sunnitud ühingust lahkuma. Läti tuletõrjujad pidid üles ehitama uue Valka komando ja looma Läti Valka vabatahtliku tuletõrje ühingu (Valkas-BUB).

Et mõlemal linnal on vabatahtliku tuletõrje algusajalugu üks, peetakse seltsi aastapäevi koos, ka sellesuvine pidu loodetakse korraldada ühisel jõul.

Märksõnad
Tagasi üles