N, 2.02.2023

Pensionär: kuidas ellu jääda, kui koht hooldekodus maksab 1000 eurot

Maarius Suviste
, reporter
Pensionär: kuidas ellu jääda, kui koht hooldekodus maksab 1000 eurot
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kui mees järgmine kord hooldekodusse naist vaatama läheb, võtab ta ka siis kaasa Läti krõbedaid piparkooke – need maitsevad abikaasale üle kõige.
Kui mees järgmine kord hooldekodusse naist vaatama läheb, võtab ta ka siis kaasa Läti krõbedaid piparkooke – need maitsevad abikaasale üle kõige. Foto: Shutterstock/fotomontaaž
  • Abikaasa pidi Alzheimerit põdeva dementse naise hooldekodusse viima
  • Varem kodus naist hooldanud 80-aastane mees: ma ei jõudnud enam
  • Pension on neil kokku 1140, hooldekodu arve aga 970 eurot
  • Kui enam maksta ei jõua, tuleb mehel haige naine koju tagasi tuua

Hooldekodu arve potsatas postkasti. Ligi 1000 eurot! Eakas abielupaar saab kahe peale pensioni 1140 eurot. Kuidas jaksata seda tasuda, kui muid arveid tuleb samuti maksta ning süüa ju ka vaja? «Tal on peast läbi käinud suitsiidimõtted,» tunnistab tervisega kimpus mees, kes viis oma Alzheimerit põdeva dementse naise hooldekodusse – viimases hädas, sest tal endal ei käinud jõud enam üle.

Nad on abielus olnud rohkem kui pool sajandit. Kui 80-aastane Tõnu (nimi muudetud) veel oma 77-aastase naisega ühise katuse all koos elas, tulid nad mehe sõnul kenasti toime. Temal pension 580, kaasal 560 eurot. «Sellega elavad kaks pensionäri oma igapäevaeluga normaalselt ära,» teab meespool.

Aastaid tagasi tabas aga naist Alzheimeri tõbi. Esimesed haiguse ilmingud ei seganud veel igapäevaelu, pärast pensionile jäämist käis ta mõni aasta töölgi edasi. Aastad möödusid, tervis halvenes.

«Probleemid temaga avaldusid kodus igapäevaelus. Aga kui käisime koos väljas, poes ning kui tuttavatega kokku saime, ei saanud keegi aru, et tal midagi viga on. Ta oli rõõmsameelne ja viskas naljagi,» räägib Tõnu.

Naine tahtis kodus koju minna

Kodune olukord muutus aga kardinaalselt eelmise aasta sügisel. «Kõigele eelnes see, et teda hakkas kimbutama haigusele iseloomulik käitumine: osa haigeid hakkab nägema, et kodu ei ole nende kodu, ja otsib taga noorpõlvekodu. Ja nii oli ka temaga: tema tahtis minna koju. Ehkki ta oli oma kodus,» meenutab abikaasa.

«See järjest võimendus,» lausub ta oma kodus diivanil istudes, mõtlik pilk ees. «Teinekord juba kohe hommikul pärast ärkamist pani ta toas oma riided kokku. Küsisin, et kus sa nüüd minema hakkad. Ta ütles, et läheb koju ära. Ta on eluaeg akordioni mänginud ja pill oli ka koridori valmis tõstetud.»

Toda kojuminekulugu hakkas tulema pea iga päev. Aga saabunud kord kahekesi aiamajakesest, läks neil jagelemiseks. Naine ei tahtnudki enam koju sisse astuda, jäi uksele seisma, ning ütles mehele, et mis ta ikka riideid ära võtab, sest läheb ju niikuinii koju edasi.

«Ütlesin, et kuhu sa lähed!? Su kodu on ju siin!» räägib Tõnu. «Tal oli see teema ka, et tema vanemad elavad. Tegelikult on nad juba aastakümneid tagasi lahkunud. Siis ta ütles, et peab minema, sest ei ole kodus kellelegi öelnud, kus ta on, ning teda otsitakse taga. Küsisin, kuhu sa lähed, sul ei ole ju kedagi peale minu. Ta ütles, et emakene ikka on.»

Tõnu oli ukse teistmoodi lukku pannud kui tavaliselt. Seda ei olnud aga kaasa taibanud, et väljapääsul on mitu lukku. Seepeale hakkas naine üha rohkem vaatama, millisest esimese korruse aknast saaks välja lipsata.

Kiirabi viis lõpuks haiglasse

Korraga tõmbaski naine äkki köögiakna lahti ja ütles: «Siis ma lähen aknast!» Mees läks kööki järele ja tõmbas ta sealt jõuga ära.

«Ta läks agressiivseks. Küsis, et mida ma nüüd temaga teen ning miks ma ei lase tal koju minna,» kõneleb Tõnu. Ta ei teadnud enam kohe, mida edasi teha. Ja kutsus siis kiirabi välja – ehk saab naisele rahusteid anda.

Abi tuli. Naine oli aga mehe mäletamist mööda sel hetkel täiesti rahulik ja suhtles normaalselt. Süst tehti ära. Aga... «Nii kui kiirabi lahkus, hakkas lugu uuesti pihta. Ma ei jõudnud enam. Ei jaksanud enam teda kinni hoida ja rahustada. Kutsusin kiirabi uuesti välja, sest süstist ei olnud absoluutselt kasu. Helistasin selle mõttega, et äkki tehakse uus süst või tugevama toimega,» kõneles Tõnu.

Abi saabus taas. Ukse taha tuli aga seekord ainult kiirabiautojuht, meedik jäi autosse. «Läksin välja küsima, miks sisse ei tulda. Selgus, et otsiti parajasti haiglat, kuhu saaks naise viia,» sõnab mees. Üks vaba koht haiglas leiti.

«Ta veel ütles uksel enne äraminekut: miks sa minuga nii tegid ja seda ma sulle ei andesta,» meenutab Tõnu. Hetk vaikust, mõttepaus. «Kui oleksin teadnud ja ette näinud, et tema jäädavalt kodust ära jääb, võibolla oleksin veel pingutanud ja otsinud väljapääsu. Et üritada kuidagi rahustada. Ma ei tulnud tõesti selle peale, et teisel väljakutsel ära viiakse.»

Oma kodus poole odavam

Naine oli haiglas 12 päeva. «Seejärel pidi ta haiglast ära tulema. Hakkasin muretsema ja vaatama, mis edasi saab,» lausub Tõnu.

Kuna ta naist koju tagasi enam võtta ei saanud – väärikas vanuses mehel endal ka tervisehädad, märtsis puusaoperatsioon tulemas ning mis saab siis, kui tema endaga peaks midagi juhtuma –, hakkas ta otsima kohta hooldekodus.

Üks vaba koht kodu lähedal oligi. Ta käis kohapeal asja uurimas, vaatas tingimused üle ja otsus sai tehtud: Alzheimerit põdev dementne abikaasa läheb hooldekodusse. Sest nii on ka naisele parem.

Tõnu, kodus dementset naist hooldanud pensionär

«Ma ei jõudnud enam. Ei jaksanud enam teda kinni hoida ja rahustada.»

Naine on hooldekodus alates eelmise aasta novembrist. Kuutasu on 970 eurot. «See oli teada, mis kuutasud on. Oli teada, et seda kohta tuleb kunagi vaadata, kuna ma ei saa ju temaga varsti enam üksi hakkama,» räägib Tõnu, kes on kohtu poolt kinnitatud abikaasa täievoliline hooldaja ja esindaja.

«Ega mina ju tagapõhja tea, miks hooldekodu hinnad nii kõrged on,» ütleb Tõnu, kel ühtegi etteheidet abikaasa vastu võtnud hooldekodule ei ole. «Kodune pensionär peab hakkama saama 500 euroga kuus, aga hooldekodus läheb inimese elu poole kallimaks. Ega saa sellest aru küll. Kahtlane on, et eelmise aasta lõpu hinnatõus ei jäänud viimaseks ning hinnale pannakse varsti veel otsa.»

Ta on seda meelt, et seni, kuni riik ja omavalitsus teatud osa hooldekodu tasust enda kanda ei võta, peab iga pere või leibkond (nagu tema koos naisega) ise leidma võimalused koha eest maksta. Mitte nii, et see jääb laste või lastelaste kanda. «Lapsed peavad ju ise oma lapsi üleval pidama ja nende eest hoolitsema,» leiab ta.

170 eurot jääb alles

Jaanuarikuu arve sai äsja makstud. «See summa on temaga seonduv, millest ei ole pääsu.» Teisisõnu, kahe inimese pension 1140 miinus 970.

Kui palju tal endale elamiseks raha alles jääb? «Mis ta siin jääb... Peaaegu ei jäägi,» vangutab Tõnu pead. Lihtne rehkendus näitab, et 170 eurot.

Ta võtab diivanilaualt paberilipiku, kuhu on detailitäpsusega välja kirjutanud detsembrikuu kohustused kodu tarbeks: kommunaalarve (küte, vesi-kanalisatsioon jms) 200, elekter 22 ja internet 20 eurot. «Need on põhiasjad, millest ei pääse,» ütleb Tõnu.

Aga tema enda ravimid? «Igal hommikul panen endale laua peale valmis üheksa tabletti, pooled neist vitamiinid. Kui elada tahad, pead neid kasutama.»

Süüa saab ta ikka osta? «Saan ikka,» kinnitab pensionär. Ja selgitab, et on aastate jooksul koos naisega hoiusele natuke sääste kogunud, aga hooldekodu arveid makstes sulab see nagu kevadine lumi. Kiiresti.

Abikaasa ostab naisele elu

«Kui ühele leibkonnale kõike seda taandada, siis praegune olukord on üpris üürikene, kui ma selle tagavara baasil välja tulen,» tunnistab Tõnu. «Ja samas, mina olen 80 ning kui minuga midagi peaks juhtuma ja mina oma tervisega raskustesse kukun ning kui hoius on kõik abikaasa peale ära kulunud, mis siis minuga edasi saab... Praegu on ju nii, et mina ostan temale elu. Ise lihtsalt elan olevikus, suuri perspektiive enam ei ole.»

Omavalitsuselt ega riigilt ta abi saanud ei ole. «Küsisin abi, öeldi ära. Sest nii kaua, kui veel sääste on ja meie väike aiamajake – vanaaegne aianduskooperatiivi aiamaja – kinnisvarana olemas, mingit abi loota ei ole hooldekodu eest maksmisel. Tuleb ise hakkama saada,» ütleb Tõnu.

Aga kui ühel päeval enam raha ei ole, et hooldekodu eest maksta? «Mis siis ikka saab. Tuleb koju tagasi tuua,» teatab Tõnu. Ning mainib: haiguse algusaastatel ja ka hiljem on naist kimbutanud mõtted suitsiidist... Ja milleni see kõik sel juhul viia võib, ta parem mõelda ei tahagi.

Kui mees järgmine kord hooldekodusse naist vaatama läheb, võtab ta ka siis kaasa Läti krõbedaid piparkooke – need maitsevad abikaasale üle kõige.

Pensionär: hooldekodu tasu olgu sama suur kui pension

80-aastase Tõnu sõnul peaks hooldekodu tasu olema hooldatava jaoks niisama suur, kui on tema pension.

«Pensioni sisse võiks ära mahtuda küll – see oleks ideaalvariant. Ülejäänud osa võtaks enda kanda riik ja/või omavalitsus ning maksaks inimese eest ära. Inimesel endal on raske kõige selle eest tasuda – ta on eluaeg tööd teinud, makse maksnud ning kui vanas eas hädasti abi vaja, võiks riik hooldekodu eest maksmisel rohkem appi tulla,» pakub pensionär välja.

Sel juhul pole teistel pereliikmetel suurt maksmiskoormust peal ning see ei mõjuta ka hooldaja või tugiisiku enda elu.

«Riigikogu võiks sellise eelnõu teha ja see tuleks vastu võtta, et osa kulu jääb riigi ja omavalitsuse kanda. Kahjuks ei ole mitte midagi kuulda, kuidas inimesi aidata. Aga inimesed vajavad abi. Tekkinud olukord on lähedastele ränkraske ja need tasud käivad üle jõu,» räägib ta.

Ta arutleb: «See süsteem vajab palju suuremat tähelepanu kõrgel tasemel. Tuleks leida riiklikke lahendusi. Kui kõik vanaviisi edasi läheb, siis kui kaua läheb aega, et hooldajast saab ise varsti hooldatav. See kõik hakkab ju lõpuks ka hooldaja enda tervise peale.»

Hooldusteenuse pakkuja: 850–1000 eurot ongi omahind

Otepää tervisekeskuse juhataja Andres Arike.
Otepää tervisekeskuse juhataja Andres Arike. Foto: Arvo Meeks

«Igal teenusel on hind. Täpselt samasuguse retoorilise küsimuse võiks esitada, miks on ajalehed, kinopiletid või toit poes nii kallid. Maksjale palju, saajale vähe,» ütleb sihtasutuse Otepää Tervisekeskus (ei ole seotud kõrvaloleva Tõnu ja tema naise looga) juhataja Andres Arike.

Ta selgitab, et hooldusteenuse pakkumisel ei saa lõputult optimeerida. Sest teenuse osutamist ei saa panna mõnel hetkel pausile või puhkuste ajaks kirjutada automaatvastust, et «viibin puhkusel ning kiirete asjade puhul kontakteeruge kolleegiga».

Juhataja kinnitab, et teenust pakutakse ööpäev läbi ja aasta ringi. «Ainuke võimalus optimeerida on teenuse kvaliteet ehk see 850–1000 eurot ongi praegu sisuliselt juba teenuse omahind. Selge, et mastaabiefekt suuremate hooldekodude puhul on olemas ja toimib,» tõdeb Arike. «Alati võiks raha rohkem olla, kuid eks sellised kohatasud ongi kompromiss maksejõudluse ja ots otsaga välja tulemise vahel. Sellise hooldekodu kohatasu korral asutus mingit erilist tulu ei teeni.»

Küsimusele, kuidas kliendid ja nende lähedased kuutasu maksmisega toime tulevad, vastab tervisekeskuse juhataja, et üldjuhul neil suuremaid probleeme kohatasude maksmisega ei ole. «Teenusele tulles uuritakse kohatasusid ning kindlasti hinnatundlikumad lähedased leiavad endale parima variandi.»

Tema sõnul on kunagi ammu ette tulnud küll, et hooldatav võetakse hooldekodust ära lähedaste juurde hooldada, sest ei jõuta teenuse eest maksta. «Kuid mida aeg edasi, seda vähem,» kinnitab Arike.

«Oleme alati soovitanud lähedastel pöörduda omavalitsuse poole finantstoetuse saamiseks. Midagi kindlasti omavalitsused leiavad – mõni rohkem, mõni vähem,» ütleb ta. «Tegelikult on siin ka ainest teisele küsimusele: kas inimesed jõuavad ja oskavad kodus oma lähedase eest hoolt kanda? Madalama finantsvõimekusega inimesed toovad lähedase hooldusteenusele viimasel võimalusel, lihtsalt kodus hooldamine käib üle jõu. See on väga raske nii füüsiliselt kui ka vaimselt, eriti on seda näha dementsete ning oluliselt halvenenud liikumisvõimega – näiteks insuldi ja trauma tagajärg – omaste puhul.»

Tervisekeskuse juhataja: riik ei saa ka olla lõputu lüpsilehm

Kuidas riik võiks rohkem appi tulla inimestele hooldekodu kuutasu eest maksmisel?

«Alati on tore, kui keegi maksab kinni meie kulud. Kuid riik ei saa ka olla lõputu lüpsilehm, vähemalt sellise maksusüsteemi korral. Madalad maksud ja kinni makstud sotsiaaltoetused – need sirged ei ristu kunagi, pigem kaugenevad,» vastab Otepää tervisekeskuse juhataja Andres Arike.

Ta lisab, et riiklikul tasandil sel teemal arutelu käib. «Esialgu planeeritud 50 miljonit on riigieelarve mahtu vaadates võimalik leida – prioriteetide küsimus. Toetuse maksmine peaks käima läbi kohaliku omavalitsuse, kellel on selge ülevaade abivajajatest, ning toetuse taotlemisel saab lihtsalt kontrollida viibimiskoha aadressi, samuti on paljudel juhtudel suunajaks omavalitsus ise,» räägib Arike.

«Kuidas ja mil viisil maksta on lihtsalt lahendatav. Pigem on küsimus, kui palju makstakse,» ütleb Arike. «Samas võib riiklik toetus suurendada nõudlust hooldekodu kohtade järele ning kohatasude maksumus tõuseb kiiremini kui riiklik toetus. Siis oleme taas sama probleemi ees: kes maksab hooldekodu kuutasu?»

Märksõnad
Tagasi üles