Sten Mahov: abi läks ju vaja ka meil endil

Sten Mahov Foto: Arvo Meeks

Isiklikult pean küll Venemaa võimalikku sõjalist rünnakut Ukraina pihta vähetõenäoliseks, sest need, kes tahtsid oma mõjuvõimu ja tõsiselt võetavust kasvatada ning otsustajaid laua äärde tuua, on selle eesmärgi suuresti saavutanud. Siiski aga on võimalik oht olemas, nii tuleb sellele ka mõelda.

Meedias on räägitud, et võimaliku sõja puhkedes on Euroopasse oodata umbes viit miljonit Ukraina sõjapõgenikku. Suuremad liikmesriigid suudavad abi pakkuda rohkematele, aga ka väiksemad riigid peavad appi tulema. Sealhulgas Eesti.

Läinud nädalal käis uudistest läbi, et umbes 200 võimaliku sõjapagulasega hakkama saamiseks on meil võimalus olemas. Arvestatud aga on juba ka 2000 inimesega, välistada ei saa suurematki hulka.

Ehkki praegu pole teada, kuhu täpsemalt lisaks Vaole ning Vägevale võimalikke sõjapagulasi Eestis majutama hakataks, on selles küsimuses esimesi ettevalmistusi tehtud ja läbirääkimisi peetud ka kohalike omavalitsustega, kaasa arvatud Lõuna-Eestis asuvatega. Arusaadavalt ei ole siinseid täpsemaid asukohti välja toodud, sest esiteks tekitaks see kohalike elanike seas pingeid, teisalt annaks see sõjajuttudele üha suuremat hoogu juurde.

Meil ei tasu unustada ligemale 80 aasta taguseid sündmusi, kui kümned tuhanded eestimaalased samuti saabuvate okupatsioonivägede eest turvalisemasse kohta põgenesid.

Kui valmis aga oleksid meie inimesed võimalikke sõjapõgenikke aitama? Ning kui paljud oleksid neid küll nõus aitama, lisades samas tingimuse, et «mitte minu linna või valda»? Kui paljud aga mõistaksid kodumaalt põgenemise üheselt hukka ning soovitaksid Ukrainast võimaliku sõja jalust põgenenud inimestel hoopis oma kodumaa pärast võidelda? Tõenäoliselt on suhtumisi seinast seina.

Siinkohal aga tahaksin rõhutada, et meil ei tasu unustada ligemale 80 aasta taguseid sündmusi, kui kümned tuhanded eestimaalased saabuvate okupatsioonivägede eest samuti turvalisemasse kohta põgenesid.

Kui me toona ning ka nüüd vaataksime põlastava pilguga inimesi, kes tollel ajal sõjapõgenikke halvustasid või neid vastu võtta ei tahtnud, siis miks peaksime meie samamoodi käituma?

Tähtis oskus on püüda näha teise inimese sisse ning end temaga ka samastada. Kui meil läheks abi vaja, sooviksime seda samuti saada, kaasa arvatud mõistvat suhtumist.