K, 30.11.2022

Maarius Suviste: ärgem mingem kõri kallale

Maarius Suviste
, reporter
Maarius Suviste: ärgem mingem kõri kallale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Maarius Suviste
Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Ajad on mõistagi ärevad. Lihtne pole kellelgi. Vähe sellest, et kaks aastat on meid räsinud teatud viiruse tekitatud kriis ja muude hädade seas ka veel sellest tulenev vaimse tervise järsk allakäik, lõõmavad tulipunase leegina kired ning protestiliikumised muutuvad üha häälekamateks.

Vastates ERRi küsimusele, kuidas on olla Eesti president ajal, kui meil on vaja ühtsust ja täpselt kalkuleeritud tegutsemist, samas ühiskond on katki minemas, vastas Alar Karis muu hulgas: «Minu ülesanne presidendina on vaadata, et need tükid laiali ei vajuks ja püüda need eri tükid kokku tuua. Ma saan teha seda, et kohtun eri osapooltega, ja nendega rääkida.»

Tundub, et need tükid on juba laiali vajunud. Ja mitte lihtsalt vajunud, vaid üksteisest ka kaugele hajunud, lausa lennates. Nii kaugele, et justkui polegi enam üksteist näha või siis ei taheta näha. Ning mida aeg edasi, seda raskemaks muutub tükikeste kokku toomine, kokku panemine. Taas üheks tervikuks ja ühtseks. Rahvaks, riigiks, aga ka koduks.

Eriti just sel aastal on hakanud tunduma, et Eesti elu kulgeb üha rohkem kuidagi kahes paralleelmaailmas. Mitte nii väga just klassikalises mõttes keelelise ja rahvuslikkuse taustal, vaid sellest hoolimata. On ühed, on teised; meie ja teie; poolt ja vastu – neid eri pooluseid võib nimetada kuidas iganes.

Väsimus, tülpimus, ükskõiksus, lootusetuse ja käegalöömise tunne võtab üha rohkem maad.

Kurjust ja viha on nii palju juurde tulnud, et piltlikult öeldes üksteise kõri kallale karatakse enam mitte ainult kaitsva ekraani ees ühismeedias, vaid üha rohkem krutitakse viha üles ka avalikus ruumis. Kõigi nähes, kõigi kuuldes. Ajast ja kohast sõltumata. Pika aja jooksul kogunenud frustratsiooni purtsatatakse üha rohkem välja ka seal, kus seda varem peeti ebasobilikuks. Väsimus, tülpimus, ükskõiksus, lootusetuse ja käegalöömise tunne võtab üha rohkem maad ning süveneb kriisi ajal iga päevaga.

Kuidas need eri tükid taas kokku viia, pole katsumus mitte ainult riigipeale, vaid meile kõigile. Kõigile, kes siin elame, oleme. Loota seejuures, et keegi kolmas tuleb ja teeb meie eest ära selle, mida ise tegelikult kõige paremini oskame, kui vaid tahame, on vaid helesinine unelm.

Nüüd enam ei jõua seada asju nii, et Eesti läheks oma sünnipäevale vastu ühtsena, ühisel mõttel ja jõul, ühises hingamises. Aga kaugel see 105. sünnipäevgi enam on. Meil on aega veel. Teeme ära! Aga kõigepealt räägime rahulikult üksteisega, eks?

Märksõnad
Tagasi üles