Arvi Uustalu: tulesurmade arv püsib liiga suur

Arvi Uustalu Foto: Päästeamet

Viimasel neljal aastal on Lõuna-Eesti kolmes maakonnas kokku põlenud 170 eluhoonet. Päästeamet koos omavalitsuste ja teiste koostööpartneritega on pannud suure rõhu ennetustööle, mille toel on eluhoonete tulekahjude arv aasta-aastalt visalt, kuid järjekindlalt kahanemas. Kõige paremini on seda näha Põlva- ja Valgamaa tulekahjude statistikast, milles näeme selget ja püsivat langustrendi.

Mõnevõrra ärevaks teeb Võrumaa, kus on viimastel aastatel eluruumide tulekahjude arv pisut tõusnud.

Arvestades seda, et päästeameti siht on jõuda turvalisuselt Põhjamaade tasemele, on tules hukkunute arv aga ikka väga suur. Eelmisel aastal oli tuleohvreid Eestis 39. Soome, Rootsi, Taani ja Norra tasemele jõudmiseks peaks hukkunute koguarv aastas jääma 12 inimese juurde.

Nelja aastaga on tuli Lõuna-Eesti kolmest maakonnast võtnud 18 inimese elu. Tundub, et selles suhtes võib siiski lootusrikkamalt ette vaadata, sest hukkunute hulk on neil aastatel järjepidevalt vähenenud. Kui 2018. aastal võttis tuli kolmes maakonnas elu lausa seitsmelt inimeselt, siis mullu hukkus tules kaks inimest: üks Valga- ja üks Võrumaal.

Punane kukk röövis nelja eelmise aastaga elu 12 valdavalt keskeas mehelt, kuus hukkunud naist olid aga eakamad.

Hukkunutega lõppenud tulekahjude põhjustes hakkab silma karm tõsiasi, et üle poolte nendest (10) põhjustas hooletu suitsetamine. Tõsiselt paneb mõtlema seegi, et kümnest hukkunust üheksa olid alkoholijoobes.

Viis traagiliselt lõppenud põlengut said alguse hooletusest lahtise tule kasutamisel: küünlast või prahi põletamisest.

Hooletusest kütteseadme kasutamisel alguse saanud tulekahjus hukkus üks ja hooletusest elektriseadme kasutamisel tekkinud kahjutules samuti üks inimene. Kõigist nelja aasta 18 hukkunust olid 12 ehk lausa kaks kolmandikku joobes.

Arvestades, et päästeameti siht on jõuda turvalisuselt Põhjamaade tasemele, on tules hukkunute arv väga suur. Eelmisel aastal oli tuleohvreid Eestis 39. Soome, Rootsi, Taani ja Norra tasemele jõudmiseks peaks hukkunute koguarv aastas jääma 12 inimese juurde.

Päästeameti ennetusvaldkonna töötajad mõistavad hästi, et ühelt poolt tuleb ohutuskultuuri arendamiseks harida võimalikult laia elanike hulka, kuid tulesurmade ära hoidmiseks ei tarvitse see piisavalt tulemust anda. See tähendab, et inimestega on vaja tegeleda isikustatult. Tuleb püüda astuda «potentsiaalse tulekahjuohvri kingadesse», hinnates tema eluviisi ja vajadusi, mille kaudu inimest paremini üles leida ja aidata.

Päästjad, kes nõustavad aastas tuleohutusalaselt tuhandeid koduomanikke, puutuvad liigagi tihti kokku kehvas seisukorras kütteseadmete või elektrisüsteemidega. Alates 2019. aastast on päästjad Valga-, Võru- ja Põlvamaal avastanud 250 eriti suure tuleohuga kodu. Umbes sama palju on siin kandis lisaks kodusid, kus päästjad on hinnanud tuleõnnetuse tekkimise riski keskmiseks.

Paljudes nõustatud kodudes pole elupäästev suitsuandur töökorras, see pole õigesti paigaldatud või puudub sootuks. Kuigi päästjad paigaldavad riskikodudesse suitsuandureid, võetakse need tihti sigaretisuitsust põhjustatud häirete vältimiseks kohe laest maha.

Tahkekütteseadmetega tuleohtlikest kodudest puuduvad paraku kohustuslikud vingugaasiandurid. Inimestele tunduvad need ilmselt asjatu luksusena, mida ei saa või ei ole mõtet endale osta. Samas on pooltes eriti tuleohtlikes kodudes küttesüsteemid hooldamata ja amortiseerunud, mis kasvatab ohtu, et ülimürgine ja surmav vingugaas katkisest küttseadmest ruumidesse imbub.

Päästeameti kutselistel komandodel on selgi aastal kolmes maakonnas plaanis nõustada 2250 kodu elanikke, millele vabatahtlikud päästjad on lubanud lisada 200 kodunõustamist.

Kampaania «Kodud tuleohutuks» käigus on aastatel 2018–2021 riik ja kohalikud omavalitsused Põlva-, Võru- ja Valgamaa kodudes ohutuse parandamiseks kulutanud üle poole miljoni ehk umbes 530 000 eurot. Laias laastus kaks kolmandikku sellest on tulnud päästeameti ning kolmandik omavalitsuste eelarvest.

Kokku on selle ennetustöö kaudu abi saanud 234 koduomanikku. Parandati ja ehitati küttekoldeid, osutati korstnapühkimise teenust ja parandati elektrisüsteeme. Paljudesse kodudesse paigaldati suitsu-, vingu- ja temperatuuriandureid. Koostöös Võru ja Põlva vaegkuuljate ühingutega soetati kuulmispuudega inimestele spetsiaalseid häiresüsteeme. Eelmisel aastal hangiti siseruumides suitsetajatele mittesüttivat voodipesu. Hea on tõdeda, et ühe üksi elava liikumisraskustega mehe elu on taoline ennetustegevus juba päästnud.

Alates 2019. aastast on päästjad Valga-, Võru- ja Põlvamaal avastanud 250 eriti suure tuleohuga kodu. Umbes sama palju on siin kandis lisaks kodusid, kus päästjad on hinnanud tuleõnnetuse tekkimise riski keskmiseks.

Seoses päästeametile seatud kokkuhoiuülesandega oli päevakorras ennetustöö «Kodud tuleohutuks» ajutine peatamine. Nüüd võime rõõmu tunda teadmisest, et riik siiski leidis lisaraha ning loodame väga, et see annab omavalitsustele julgust jätkata selle töö toetamist.

Veebruarisse ja märtsi oleme kavandanud kohtumised Lõuna-Eesti omavalitsuste sotsiaalvaldkonna juhtide ja spetsialistidega. Soovime kokku leppida tuleohtlike käitumisharjumustega elanike ja ohtliku elukeskkonnaga kodude ohutuse parandamiseks vajalikke tegevusi. Ühtlasi jagame omavahel tuleohtlike kodude ohutumaks muutmise paremaid meetodeid.

Omavalitsustega koostöös püüame leida riskikodudesse sobivaid uuemaid tuleohutusseadmeid, -tooteid või -teenuseid. Samuti täpsustame üle koostöö ja infovahetuse, kui inspektorid tuleohtlike kütteseadmete kasutamise mõnes kodus keelama peavad. Sellisel puhul on vajalik omavalitsuse kiire tegevus vältimatu sotsiaalabi andmiseks, et kütteta jäänud inimesele asenduspinda või muud lahendust pakkuda.

Kolm korda üle õla sülitades on hea meel tõdeda, et sel aastal ei ole Põlva-, Valga- ega Võrumaal juhtunud veel ühtegi inimelu nõudnud tulekahju, aga ennetuspõllul töö sellega muidugi ei lõpe. Tuleohutuse hoidmisel ja kasvatamisel tuleb olla järjepidev, nutikas, uuendusmeelne ja katsetada uusi asju.

Kuivõrd inimeste ohtlike käitumisharjumuste parandamine on sageli raske ja aeganõudev, üritame seda rohkem praegu muuta ohutumaks riskikodude elukeskkonda. Jõudu selleks päästjatele, komandopealikele, ennetajatele, sotsiaaltöötajatele ning kõigile ohutusest ja eludest hoolivatele lõunaeestlastele.