Tomi Saluveer: kiluvõileivad ja vabaduse hind

Tomi Saluveer Foto: Arvo Meeks

Vabariigi sünnipäeva eel valitseb tänavu samasugune ärevus nagu paari aasta eest koroonaaja alguses. Hiinast levima hakanud nakkushaigus vallutas riike üksteise järel ja jõudis lõpuks Eestisse nii võimukana, et olime nakatumisnäitajate poolest maailmas esireas. Nüüd jälgime üha suureneva murega Venemaa pealetungi Ukrainas ning Putini armee võimalikku liikumist Euroopa suunas.

Selle asemel, et otsida pühade eel uusi retsepte ja hõrgutavaid roogi, mida kiluvõileiva või süldi kõrval peolauale panna, õpime olude sunnil hoopis uute kurjakuulutavate võõrsõnade tähendust: sanktsioonid ehk karistusmeetmed, eskalatsioon ehk konflikti laienemine, separatism ehk väiksema grupi eraldumispüüe, annekteerimine ehk maa-ala vägivaldselt enda külge liitmine.

Kuna Ukraina ei ole NATO liige, saavad lääneriigid lähtuda eelkõige Venemaa heidutamisest. Venemaa tankide vastu on Lääne põhirelvad seega salapärased sanktsioonid. Räägitakse enneolematult karmidest meetmetest, mis annavad Venemaa majandusele hoobi. Detailidesse siiski ei laskuta, sest see annaks naaberriigile võimaluse hoopi ennetada, oma varusid vastavalt sellele täiendada või rahaga mängida.

Üks teema on olnud finantssanktsioonid Venemaa suuremate pankade vastu. Sealhulgas Venemaa väljalülitamine rahvusvaheliste maksete süsteemist SWIFT, mis raskendaks nafta ja gaasi eest maksete kättesaamist. Venemaa suurim mõjuhoob ongi energia. Elektroonika valdkonnas on aga juttu olnud mikrokiipidest, mis mõjutavad nii tavainimesi, kes ei saa enam kasutada moodsaid telefone, kui ka Venemaa sõjatööstust.

Aastapäeva eel tasub mõelda, kas sellist üksmeelt jaguks ka meie protestimeelses ühiskonnas.

Kuid ühele poolele kehtestatud sanktsioonide tõttu kannatab alati ka teine. Venemaa gaasi asemel LNG gaasi toomine Euroopasse oleks kallim. Börsidel on sõjahirmu mõju täna juba näha ning aktsiate hinnad langevad kõikjal. Küsimus ongi, mis on vabaduse hind.

Venemaa on oma maski igal juhul langetanud ning meil tuleb arvestada pikaajalise julgeolekukriisiga. Ukrainlased on endiselt rahulikud, sest nad on Venemaa kohalolekuga aastate jooksul harjunud ning rahvas tunneb endas piisavat patriotismi, et riigi eest seista. Ka lääneriigid on ühtsemad kui kunagi varem.

Aastapäeva eel tasub mõelda, kas sellist üksmeelt jaguks ka meie protestimeelses ühiskonnas. Selleks annab lootust meie lipuvabrik, kus õmblusmasinad vuravad hommikust õhtuni.