Tiit Loim: pea vastu, Ukraina!

Tiit Loim Foto: Paul Poderat

Et Venemaa tõesti nõnda jultunult kogu Ukrainat ründab, oli ilmselt paljudele üllatus, hoolimata vastavatest kartustest ja hoiatustest. Olukord teeb vihaseks ja nõutuks mitmeti.

Kuigi võiks ju proovida rääkida mõnest teisest olulisest teemast – koroona pole kuhugi kadunud ja kõige taustal kannatab ka inimeste vaimne tervis –, kahvatub praegu siiski kõik sõja kõrval.

Tegu on jälgi kuriteoga ning loodetavasti osutub tõeks lootus, et selline otsus saab Putinile ja tema režiimile saatuslikuks.

Propaganda on võimas tööriist, millega suutsid ka eelmise sajandi alguspoolel totalitaarsed režiimid inimesi lollitada, ent loodetavasti aitab enamikus kanalites esitatav üheselt hävitav hukkamõist kaasa tuua küllaldasel määral kriitilisi hääli ka Venemaal, mis piisavalt suureks paisudes lõpuks süsteemi seestpoolt segama hakkavad.

Esialgu on see veel muidugi helesinine unistus. Kui püüda leida midagi plusspoolelt, siis ümberkaudsete riikide elanike ning ka ajakirjanduse reaktsioon näitab sellist ühtset toetust Ukrainale, mis loodetavasti aitab nende vastupidamiseks vajalikku niigi tugevat moraali veelgi kõrgemal hoida.

Tegu on jälgi kuriteoga ning loodetavasti osutub tõeks lootus, et selline otsus saab Putinile ja tema režiimile saatuslikuks.

Ilmselt põhjendatult leitakse, et ainult hukkamõistu ja sanktsioonide abil Venemaad taanduma ei mõjuta. Isegi gaasi ja nafta ostmise lõpetamine poleks ilmselt piisavalt kiire lahendus. Olukorras, kus inimesed iga tund surevad, oleks vaja enamat.

Õnneks ongi juba teateid, et riigid pakuvad abi ka relvadega, kuigi sellegi toe tõhususes on kahtlejaid.

Selline jõledus 21. sajandi Euroopas paneb inimesi põhjendatult ka küsima, mida see meie riigile tähendada võib. Esialgu ohtu ei paista, aga arvamus, et meie saame ennast täiesti turvaliselt tunda, oleks samuti praeguses olukorras ilmselt naiivne.

Sõprade ja tuttavatega vesteldes on tihtipeale näha, et olukord on siinsetegi inimeste seas ärevust taas tõstnud. Põhjust selleks on kahjuks omajagu. Koroona levib, börsid kukuvad, bensiin on kallis, nüüd veel sõda.

Inimestel on peas mõtted, kas peaks koguma toitu; kuidas käituda, kui tõesti peaks juhtuma halvim. Esialgu saab loota, et kõik jääb vaid teooriaks.

Seni tuleb ukrainlastele soovida vastupidavust.