Ukrainas teist nädalat käiv verine sõda on Eesti kaitseväele ühtlasi kui katselabor, kus toimuv annab aimu Vene armee võitlusvõimest, relvastusest, taktikast ja kõigest muust, mis meie julgeolekut puudutab. Laiguliste mundrite kandjate esialgsed vaatlused näitavad, et asjalood on meie jaoks lootustandvad.

Üks, kelle arvamus selles suunas kaldub, on Lõuna-Eestis paikneva 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Metsa.Kohtun temaga Tartu lähistel Sirgu külas asuvas 2. jalaväebrigaadi staabis kolmapäeval, mil hommikused uudised Ukrainast on eripalgelised. On teateid purustavatest raketirünnakutest Ukraina linnadele, käib võitlus Mariupoli ja Hersoni pärast, kuid samas levivad fotod ja videod hävitatud Vene sõjatehnikast ning vangi langenud poisiohtu sõduritest, kes ei tea, kus nad on ja mida teevad. Lühidalt: sõda käib.

«Ühest küljest oleme aru saanud, et idanaabri käitumine ei ole muutunud selles osas, mis puudutab hirmutamistaktikat,» ütleb Metsa. «Sõja olemus ja õudus ei ole muutunud. Kui kusagil midagi takerdub, siis ei ole vahet, kas on aasta 2022 Kiiev, Harkiv või 1944 Tallinn – kui rinne pandi seisma, siis mida mõjutama hakatakse, on elanikkond. Valimatult. See pole midagi uut, aga see on meeldetuletus, et midagi pole muutunud. Seda me nägime Groznõis; nägime, kui rünnati Gruusiat. Võib-olla see ongi Putini arvates demilitariseerimine.»

Kommentaarid (1)
Copy