Arved Breidaks: kas Putin peatub?

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Miks Vene rahvas üles ei tõuse ega kukuta oma diktaatorit, kes on kallale tunginud naaberriigile, ähvardab maailma tuumasõjaga ning on paisanud oma tegudega rahva kiire vaesumise teele? See küsimus kostub järjest rohkematest suudest, nagu peaks Vladimir Putini kõrvaldamine käima otsekui sõrmenipsust.

Kui 2016. aastal avati Orjoli linnas monument tsaar Ivan Groznõile, käsitleti seda kui Putini kummardust Stalinile, teisele verisele isevalitsejale, kelle all vene rahvas kannatas. Ent kuna Stalinile monumendi püstitamine tundunuks tollal veel kohatu, sai ratsakujusse valatud hoopis Ivan IV. Orjol polnud juhuslik valik, sest linn rajati 16. sajandil valitsenud Ivan Julma ajal Venemaa lõunapiiride kaitseks.

Ivan IV sai tuntuks oma hulluse poolest kõiki kahtlustada. Armeenia päritolu prantsuse kirjanik Henri Troyat on raamatus «Ivan Julm» kirjutanud nõnda: «Selles ängiõhkkonnas küsivad kõige süütumad bojaarid endalt, kas neil pole endale midagi ette heita. Igalt poolt tõttavad öördajad paleesse, kiirustades rahuldama tsaari kahtlusejanu. Ta kuulab nad kõik ära. Ükski pealekaebus ei näi talle tühine.»

Ka Venemaal üle 20 aasta valitsenud Putin on suutnud luua hirmuõhkkonna, kus seaduse asemel valitsevad isevalitseja hirmud, tujud ja soovid.

Kui küsida, kas Putini lähikondsete hulgas leidub see Brutus, kes haaras pistoda Julius Caesari vastu, siis see võrdlus pole kõige kohasem. Caesar oli Rooma vabariigi hävitaja, kus senaatorid võitlesid oma kaduma kippuva võimu nimel, aga Moskvas pole vabariiki sisuliselt kunagi olnudki. Tsaar ja temast lähtuv julmus, mida Ivan IV rakendas, oli Moskva bojaaride jaoks jumala nuhtlus nende endi pattude eest. Tsaar oli jumala käsi.

Ka Venemaal üle 20 aasta valitsenud Putin on suutnud luua hirmuõhkkonna.

See mentaalsus pole kadunud. Paljud Venemaa inimesed ei mõista, miks ukrainlased ei taha enam elada nii nagu nemad. Sõnakuulmatute rahvaste karistamine pole neile midagi kummalist, nagu polnud Ivan Julmale Nov­gorodi inimeste tapmine, kuna need ei tundunud usaldusväärsed.

«Vanglad ja kloostrid kubisevad ohvritest. Mida julmemalt Ivan lööb, seda enam himustab ta lüüa. Valatud veri ei kustuta sugugi tema janu, vaid tõukab uutele liialdustele. Tappa oma ligimene muutub temale vajalikuks naudinguks, kannatuste nägemine droogiks, ilma milleta ta enam läbi ei saa,» kirjutab Henri Troyat oma raamatus. See on ka vastus küsimusele, kas Putin peatub.