Kauksi Ülle: imäkiil ja ime

Kauksi Ülle, kirjanik Foto: Urmas Luik

Kui ma vanaema käekõrval 1971. aastal Rõuge kooli läksin, oskasin küll lugeda üks, kaks, kolm eesti keeles, aga minu esimene imäkiil – keel, milles ma enamiku elu olen rääkinud ja kirjutanud; keel, milles ma tunnen, mõtlen – on võro keel.

Olin vanaema kasvatada, nõukogude kord saatis naised pärast 40-päevast nurgavoodit tööle. Ema oli küll kasvatatud kodus võro keeles, aga koolihariduse juba saanud eesti keeles. Nende inimeste kohta, kes läksid linna ja enam ka kodus külas olles oma kodukeelt ei kõnelnud, öeldi – ta rääk. (Räägib eesti keelt.) Ema siiski kodus kõneles. Rääkima hakkas ema, kui ma tema meelest sõna ei kuulanud. Kui siis keel muutus, sain aru, et asi on tõsine.

Ema oli tookord õpetaja. Raamatuid luges ta mulle ette eesti keeles. Vanaema oskas eesti keeles lugeda, kuid mitte rääkida. Kui ta õpetas eestikeelseid laule, olid need tugeva võru hääldusega. Siiski ei mäleta ma, et koolis oleks olnud mingeidki raskusi võru keele kõnõlõjana eesti keeles õppimisel. Nende lastega, kes kõnõlõsid, ma kõnõlõsin; õpetajatega pidi ikka rääkima.