Väike Irja oli kuueaastane, kui ta, paar numbrit suurem kasukas seljas, hakkas külmal talvepäeval üle järvejää peretuttavatele külla minema. Õige pea märkas ta, et veekogusse oli tehtud auguke, kust kohalik rahvas käis vett võtmas. Sellel kohal oli õrn jääkirme peal.
Tellijale
Irja Lutsar – väikesest kohast kaugele jõudnud professor
Koolieelikust tüdrukuke, uudishimulik nagu ta oli, ei saanud muidugi proovimata jätta, kui tugev jää see on. Ta läks kahe jalaga peale ja... kukkuski jääauku. Prauhti!