Tomi Saluveer: uued tarneahelad
/nginx/o/2017/11/07/7290737t1hf85f.png)
21. märts 2022, 00:16
/nginx/o/2022/03/20/14437217t1h33f3.png)
Kuigi majandus on Ukraina sõja ja kaubanduskeeldude tõttu mitmel rindel raskustes, võib sellega pikemas vaates kaasneda nii-öelda lõplik puhastumine Venemaa mõjust. Kui siiani oli paljudel ettevõtjatel veel kiusatus ja ka äriliselt kasulik idanaabriga kaubelda, siis nüüd seda võimalust lihtsalt enam ei ole. Leida tuleb uued kestvad tarneahelad.
Ega me enne sõda reaalselt vist tajunud, kui palju meie majandus idanaabritest sõltub. Peamise ohuallikana sidemete katkestamisel nähti eelkõige energia ja kütusega seonduvat. Kuid praegu näeme, et ka muu esialgu tagaplaanile jäänud piiritagune toodang on omanud meie majanduses olulist mõju.
Metalli hindade kahekordistumine tõmbab järsult pidurit ehitustegevusele. Eesti importis eelmisel aastal rauda ja terast kolmest sõjaga seotud riigist kokku 155 miljoni euro eest, mis moodustas kokku enam kui viiendiku kogu raua ja terase impordist. Venemaa 111 miljoniga, Valgevene 26,3 miljoniga ning Ukraina 18 miljoniga olid kolme peale kokku suurimad Eestisse raua ja terase importijad.
Kuri sõda on viinud ettevõtjad selleni, et nad on sunnitud oma tegevust mitmes suunas korrigeerima, aga samas ka tõhusamaks muutma. Seega leiab sellest hullusest võib-olla ka midagi edasiviivat.
Sõja algusest möödunud nädalatega on metalli hind kahekordistunud. Metall ümbritseb ehitajaid seejuures kõikjal, alates aknaliistunaelast kuni raudteevõrgu liipriteni või massiivsete betoonrajatisteni. Tegelikult ei saa me isegi puitmaja ehitada ilma metallita: on vaja kinnitusvahendeid, nurkasid, armatuuri vundamendi valamiseks ja nii edasi.
Ka puidusektor on hädas. Eelmisel aastal imporditi Venemaalt puitu ja puittooteid 338, Valgevenest 36 ja Ukrainast 16 miljoni euro väärtuses, sellest peamiselt saematerjali. Kolmest riigist sisse toodud puit moodustas enam kui 40 protsenti kogu riigi puidu impordist.
Mures on põllumehedki, sest väetiste impordist oli Venemaa osa mullu koguni 61,5 protsenti. Nüüd on mullarammu hinnad tõusnud sellisel määral, et talunikud on valiku ees, kas jätta osa kevadeks plaanitud väetisest varuks ning leppida väiksema saagiga või võtta kallist väetist kasutades suurem risk. Teravilja turuhinnad on samas kerkimas ning see risk võib ennast õigustada, kuid lõplik sõna jääb sel juhul ilmataadile.
Kuri sõda on viinud ettevõtjad selleni, et nad on sunnitud oma tegevust mitmes suunas korrigeerima, aga samas ka tõhusamaks muutma. Seega leiab sellest hullusest võib-olla ka midagi edasiviivat.