Tiit Loim: rasked eetilised valikud

Tiit Loim Foto: Paul Poderat

Ukraina võitleb eeskujulikult ning paljud riigid on olnud väga abivalmid humanitaar- ja relvaabiga, ent samas on painav, kuidas sõjalises mõõtmes on Ukraina siiski üksi – samal ajal kui süütuid tsiviilelanikke jultunult pommitatakse.

On veidi julgustav lugeda, kuivõrd üle ootuste edukalt on Ukraina Moskva agressiooni vastu hakkama saanud. Venemaa kaotused on olnud suured ja Ukraina on ka kommunikatsioonirindel esinenud väga eeskujulikult, hoides moraali kõrgel.

Ent kuigi agressori pealetung on pidurdunud, tapab Venemaa pommide ja rakettidega siiski järjekindlalt tsiviilisikuid ja hävitab hooneid. Lisanduvad kõik muud kannatused, kui tuleb vastu pidada vee ja elektrita.

Lääne abi on olnud suur, aga näha on, et lõppude lõpuks kardetakse siiski Venemaad ja potentsiaalset tuumasõda. Eriti piinlik oli intsident lubatud hävitajatega, mida lõpuks Ukrainale ei antud. Nagu sõjandusasjatundjad hiljem ütlesid, oleks saanud selle vaikselt ära korraldada, aga selle asemel sai näha, kuidas keegi lõpuks abi eest vastutust võtta ei julgenud.

Õõnes on ka põhjendus, et NATO ei saa sõjaliselt sekkuda. Nagu julgeolekuekspert Erkki Koort hiljuti esile tõi, siis sõjaliselt vähem võimekates riikides on NATO sekkunud, seega on põhjendus valikuline. Praeguseks tundub isegi arutelu selle üle ajast maha jäänud, sest teemast pole enam juttu.

Me pole seni näinud teise stsenaariumi läbi mängimist, kus lääs hakkab vastu. Tuumarelvade tõttu ilmselt ei näegi.

On välja kujunenud olukord, kus tuumarelvahirm võimaldab Vene vägedel Ukrainas lõhkuda ja tappa nii palju, kui selleks parasjagu võimalust jagub. Pole ilmselt mõtet loota, et juhtuks midagi sellist nagu Teise ilmasõja järel, kus kurjategijate üle lõpuks kohut mõisteti. Ei Ukraina ega Venemaa pole rahvusvahelise kriminaalkohtu liikmed ja kui ka oleks, tekiks ikka küsimus, kuidas otsuseid ellu viia.

Praegu on justkui valitud numbriline lähenemine, et sõjas oleks võimalikult vähe riike ja eeldatavalt seeläbi ka vähem ohvreid. Kas eetiliselt on samas õigustatud süütute tapmise sisuliselt pealtvaatamine, on raske küsimus. Saab tõdeda nagu endine riigipea Kersti Kaljulaid hiljutises intervjuus, et me pole seni näinud teise stsenaariumi läbimängimist, kus lääs hakkab vastu. Tuumarelvade tõttu ilmselt ei näegi. See võimaldaks siiski otsustada, mis strateegia on kokkuvõttes inimlikum.