Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/28/12695408t1h7414.jpg)
/nginx/o/2012/02/22/974138t1hbfd1.jpg)
Viimastel kuudel peetakse Eestis elavat avalikku arutelu riiklike päästekomandode tulevikust. Tahtmata eitada, et läheneval ümberkorraldusel on varjuküljed, sooviksin anda oma panuse ümberkorralduse põhjuste selgitamisse.
Päästja peamine eesmärk on päästa elu. Just see on ümberkorralduse peamine tõukaja: viia võimalikult suurele osale inimestest elu päästev päästeteenus 1–15 minuti lähedusse.
Fakt Eesti demograafilistest muutustest ja elanikkonna ümberpaiknemisest on ümberlükkamatu. Statistika näitab, et inimestega liiguvad kaasa ka õnnetused.
Päästekomandode paiknemine peab arvestama elanikkonna paiknemist. Ei ole alust väitel, et inimesed liiguvad sinna, kus päästekomandod. Inimesed võtavad ümberpaiknemise otsused vastu hoopis teistest kaalutlustest lähtuvalt. Järelikult tuleb komandod viia sinna, kuhu liiguvad inimesed.
Päästevõimekus tuleb ümber paigutada, kui muudatuse üldine kasu on suurem kui kaasnev üldine kahju. Päästeamet on juba aastaid analüüsinud elanike ja riskide ümberpaiknemist. Sellegipoolest ei ole päästjate ümberpaigutamise otsust tehtud juba varem ega kiirustades.
Nüüdseks oleme aga jõudnud olukorrani, kus päästevõimekuse ümberpaigutamine viib selle lähemale 121 000 elanikule ning kaugemale 21 000st. Kuuekordseks paisunud vahe kasusaajate ja kahjusaajate vahel ei luba enam olukorda kõrvalt vaadata.
121 000 elanikku saavad seejuures varem puudunud võimaluse elupäästele, samas kui enamik 21 000 inimesest seda ei kaota: teenust ei ole mõnel pool üldse ja mõnel pool järjepidevalt pakutudki.
Päästjate hulk ümberkorralduse käigus ei vähene. Päästjad viiakse komandodesse, mille ümber elab rohkem inimesi, ent kus seni ei ole suudetud püsivat elupäästevõimekust osutada. Nii saavutame mitmete seni kahe-kolmeliikmeliste päästekomandode koosseisuks aastaringse kolme-neljaliikmelise meeskonna, mis ongi minimaalselt vajalik, et elusid päästa.
Püsiva elupäästevõimekusega päästekomandode hulk suureneb muudatuse käigus 41-lt 66-le. See on 25 komandot enam kui täna. Eesmärgi saavutamise nimel paigutatakse ümber 166 päästjat. Neist 84 linnade suurematest komandodest, kus koosseisu vähendamine ei mõjuta kriitiliselt elupäästeteenuse osutamist, ning 82 neist üheksast komandost, millest ajakirjandus on juba korduvalt juttu teinud.
Seega, suurem hulk päästjaid paigutub muudatuse käigus ümber just väiksematesse komandodesse.
Siiski liigub riiklik päästeteenus 21 000 inimest kaugemale. Vaatamata faktile, et nende inimeste turvalisus on pahatihti olnud näiline – mõni komando on osa aastast suletud või komplekteeritud vaid üheliikmelise valvekooseisuga –, tuleb tunnistada nende inimeste osalist turvalisuse vähenemist. Riiklik päästemeeskond, ehkki suuremakoosseisuline, saabub ju kaugemalt.
Nende turvalisuse tagamise olulised märksõnad on teadlikkuse tõus ennetustöö kaudu ning vabatahtliku päästeala võimaluste kasutamine. Kodanike teadlikkuse tõusu arvele võib panna tules hukkunute ning hoone tulekahjude arvu kahekordse languse viimase nelja aasta jooksul. Teadlikkus on ülivõimas tegeliku turvalisuse tagaja.
Lõpetuseks toon esile mõned faktid maailma ühest kõige turvalisemast riigist. Soomes on riiklikke – seal küll kohalike omavalituste – päästekomandosid kokku 137, Eestis pärast ümberkorraldust 72. Võrreldes riikide pindalasid, näeme, et Eesti riiklike päästekomandode paiknevustihedus on ka ümberkorralduse järel neli korda kõrgem kui Soomes!
Elanike kohta on Eestis nii riiklikke päästekomandosid kui kutselisi päästjaid üle kahe korra rohkem. Soomes on lisaks 730 vabatahtlikku päästekomandot. Aga see on pindalaühiku kohta sama palju kui Eestis.
Juba praegu tegutseb meil 85 vabatahtlikku päästekomandot ja 1109 vabatahtlikku päästjat, kes annavad igapäevase panuse turvalisuse tagamisse. Sel aastal ületab vabatahtlike päästekomandode arv Eestis saja piiri. Nende numbrite taustal ei pea Eesti oma päästeteenistust sugugi häbenema.
Päästekomandode paigutust puudutavaid otsuseid ei tehta kiirustades. Eestis on vastavaid protsesse jälgitud aastaid, otsused toetuvad põhjalikule analüüsile ning välisriikide kogemustele.
Otsus võib mõnele tunduda valus, aga muudatus on vältimatu. Uus tekkiv päästekomandode võrgustik arvestab praegust reaalsust elanikkonna ja riskide paiknemisest ning annab selguse ja kindluse järgnevateks aastateks.