Tüdruk ärkas öösel tugeva iiveldustunde peale ja oksendas. Pea pööritas hirmsasti ja see ei läinud üle. Ta öökis kogu järgmise päeva endast välja seda meeletut kogust ravimeid, mille oli õhtul enne magama heitmist alla neelanud kindla sooviga enam mitte kunagi ärgata.

«Võtsin neid päris-päris suures koguses,» ütleb tüdruk, kes paneb endale selles loos nimeks Fiona. «Kaks karpi oli.»

Fiona oli siis 13-aastane koolitüdruk. Väsinud koolist, perekonnast, tuttavatest, elust. Nii väsinud, et ainus pääsetee näis olevat surm. Surm aga kutsumisest hoolimata tol ööl ei tulnud. Tuli hommik. «Ma mõtlesin, et, kurat, miks ma elus olen. Miks see ei toiminud? Pigem olin pettunud. Mõtlesin, et kuidas järgmine kord proovida.»

Kommentaarid
Copy