Küüditatute peres sündinud naine: algul valitses Siberis tohutu nälg

Oma koduõuel istuv Ene Muts ütleb, et talle on juured olulised: tema elukoht Põlvamaal on selle koha lähedal, kus kasvasid üles tema ema ja isa. Foto: Arvo Meeks

Siberis küüditatute peres sündinud Ene Muts ei mäleta, et oleks väikese lapsena külmal maal nälga tundnud. Küll aga näpistas nälg tema vanemaid, kohe nii valusasti, et vanaema oli sunnitud andma oma abielusõrmuse ära ämbritäie kartulite eest. Täna, mil jõhkrast märtsiküüditamisest möödub 73 aastat, on Memento Põlvamaa ühenduse liige Ene Muts üks paljudest, kes läbielatut meenutab.

1949. aastaks olid stalinlike repressioonide ränka hoopi kogenud tema ema ja isa pered võõral maal püüdnud elu sees hoida juba kaheksa aastat – vanemad küüditati 1941. aasta juunis.

Räpinas elanud emapoolne seitsmeliikmeline perekond Valge veeti loomavagunitega Siberisse Verioralt. Tema vanaema oli keset suve võtnud kaasa vaipu ja soojemaid riideid – ju oli tõsidusest aru saanud. «Ema isa oli pannud endale veel raha taskusse ja lootnud, et läheb koos perega,» ütleb Muts. «Aga Veriora jaamas lahutati kõik ära, nii et mu vanaema jäi lastega mitte millegagi ja vanaisa läks ka mitte millegagi, raha taskus, teise vagunisse. Ja rohkem enam ei nähtud.»