Jaan Rapp: paremal kisub kitsaks

Jaan Rapp, tegevtoimetaja Foto: Arvo Meeks

Meid tabanud kriisid, eelkõige aga sõda Ukrainas, on jätnud erakonnamaastikul toimuvad heitlused mõneti varju. Oleks meil rahuaeg, kubiseks ilmselt meediakanalid arvamustest ja oletustest selle üle, miks Isamaas järjekordne pooldumine aset leiab ja mis saab edasi erakonnast ning nendest eraldunud Parempoolsetest.

Keerulisi aegu on erakonnal olnud varemgi. Neist üks kriitilisemaid oli 2014. aastal, mil tollasest Isamaa ja Res Publica Liidust ehk IRList eraldus Vabaerakond. Tõsiseid pingeid oli ka aastal 2017, toona lahkus parteist mitu selle juhtpoliitikut, näiteks Margus Tsahkna ja Marko Mihkelson.

Just aastast 2017 on erakonna tüüri juures Helir-Valdor Seeder. Tema juhtimisel on partei olnud nii koalitsioonis kui opositsioonis. Jüri Ratase teises valitsuses olles viidi ellu üks erakonna suuri lubadusi: teise pensionisamba reform. Samuti toimiti teatud määral tasakaalustava jõuna Keskerakonna ja EKRE vahel.

Pensionireformist hoolimata jäi Isamaa toona oma koalitsioonipartnerite varju. Mõneti paradoksaalsel kombel just oma tasakaaluka joone poolest. Nendele parempoolse maailmavaate austajatele, kellele EKRE liiga äärmuslik oli, pakuti küll päris head alternatiivi. Ometi kasvas erakonnas pisitasa rahulolematus, mida hakkas väljendama eelkõige liikmeühendus Parempoolsed.

Keerulisi aegu on erakonnal olnud varemgi.

Uue hoo said parempoolsed, kui nende etteotsa asus endine peaprokurör Lavly Perling, kes kandideeris mullu Seedri vastu ka erakonna juhiks ja pälvis 32% Isamaa suurkogul korraldatud hääletusel osalenute toetuse. Kuigi toona kinnitasid nii Perling kui Seeder soovi samas erakonnas sõbralikult üheskoos jätkata, ei kadunud aga pinged kuhugi. Äsja tipnesid need mitme parempoolsete liidri parteist väljaheitmisega. Sellele järgnes parempoolsete teade, et suund võetakse uue erakonna loomisele.

Kerge see ülesanne olema ei saa. Eesti poliitika paremtiival on ju lisaks Isamaale ja EKRE-le Reformierakond. Ja kuigi Eesti 200 end parem-vasakpoolsuse teljele eriti asetada ei taha, kattuvad nendegi hoiakud mõneti parempoolsete omadega.

Meenutades Vabaerakonna käekäiku, võivad parempoolsed heal juhul pääseda järgmistel valimistel ka parlamenti, ent see, kas sellega nende tähelend piirdub või ei, sõltub kümnetest pisiasjadest. Eelkõige aga sellest, kuidas suudab järjekordse pereheitmise üle elada Isamaa ja kas uus erakond leiab selle päris oma asja, mida ajada ja mille eest võidelda.