Arved Breidaks: anname põgenikele võimaluse jääda

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Eestisse jõudnud enam kui 26 000 Ukraina sõjapõgenikku on suur hulk inimesi, kelle esmaste vajaduste katmisega paistab, et saame ühiskonnana päris kenasti hakkama. Tulevik on aga hägusam, sest ega meil ole head ettekujutust, kuidas uute inimestega toimida.

Võib-olla on see kõik üks ette muretsemine ega vääri üldse arutamist ajal, kui inimesed jätkuvalt sõja eest põgenevad. Teisalt on selge, et kui oleme võtnud hädas inimesi abistada, oleme sellega võtnud nende ees ka vastutuse. Küsimus on, kui kaua me põgenike eest peaksime vastutama.

Ajakirjanikuna olen suhelnud mitme põgenikepere ja ka inimestega, kes nendega siin tegelevad. Üks tähelepanek nendest kohtumistest on olnud, et kui saabumise järel on kõik põgenikud mõtetega oma kodukohas ja plaanivad sinna esimesel võimalusel naasta, siis mida rohkem möödub päevi rahus, seda väiksemaks see tahe muutub.

See on arusaadav. Adrenaliinitase langeb ja järele mõelnuna leiab põgenik end silmitsi faktiga, et pole enam kuhugi tagasi minna. Kodumaja võib olla hävinud, isegi kodulinn maa pealt pühitud, tuttavad kadunud nelja tuule poole, tööandja lõpetanud tegevuse. Naasmine Ukrainasse tähendab paljudele minekut tingimustesse, mis vastab põgenikelaagrile.

Kas meil jätkub südant neid välja saata, kui kell kukub ja ajutine kaitse lõpeb?

Eesti on andnud sõjapõgenikele esialgu aastase kaitse ning valmis seda vajadusel pikendama. Eestikeelsesse kooli pandud Ukraina lapsed võivad aasta pärast rääkida juba eesti keeles, emad on leidnud töö ja mõnel on ka mees Ukrainast siia järele tulnud.

Kas meil jätkub südant neid välja saata, kui kell kukub ja ajutine kaitse lõpeb? Või on meil selleks ajaks olemas poliitiline üksmeel, mis võimaldaks siia jääda soovijatel erandina kvoodivabalt saada elamis- ja tööluba? Arvan, et meil võiks see soov olla.

Pealegi on meil ka omakasu mängus. Olen kuulnud, et tööjõudu otsinud Lõuna-Eesti ettevõte on hiljuti saanud nüüd töökohad täidetud. Põgenikudki on avaldanud, et üks esmaseid plaane on leida elu- ja töökoht ning nad ei soovi kellelegi kaela peale jääda, nagu üks ukrainlanna mulle ütles.

Mis puudutab eesti keele õpet, siis parim õpetaja on eestikeelne toetav keskkond ja tahe saada selle osaks, unustamata sealjuures oma juuri. Nähes kui püüdlikult ütlevad ukrainlannad «tere», tean, et sellest sõnast algas ka minu Eestisse sisserännanud isa eesti keele õpe kaugetel 1960ndatel.