R, 9.12.2022

Karmen Koppel: elu ei peaks siiski olema võistlus

Karmen Koppel
, arst, nelja lapse ema
Karmen Koppel: elu ei peaks siiski olema võistlus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Karmen Koppel
Karmen Koppel Foto: PPM

Paindlik, arvestav, inimlik, lahke – selliste sõnadega iseloomustatud koolis on lapsel hea. On aga lapsi, kelle areng on aeglasem, mistõttu vajavad nad pikemalt tuge. On neid, kes julgevad, aga ka neid, kes ei julge kunagi.

Iga laps vajab koolis tähelepanu ja eripära mõistmist. Inimlike võimete piir ei asu kunagi kõigil ühe klassi 30 lapsel samal kõrgusel. Isegi siis, kui me need lapsed ise välja valime. Need, kelle piir kas ajutiselt või püsivalt madalamal asub, ei pea end tundma selle tõttu alaväärsena.

Pole vaja neid sildistada pehmodeks, laiskadeks, pätipoisteks, lumehelbekesteks või kuidagi teisiti. Neist on vaja õppida aru saama ja selleks peaks võimeline olema iga koolijuht, õpetagu ta siis tööõpetust, kehalist kasvatust või psühholoogiat.

Oleme ühiskonnana viimasel ajal enestele šokina teadvustamas laste ja noorte enesetappude plahvatuslikku kasvu. Otsime põhjuseid perest, sotsiaalmeediast, pandeemiast, professionaalse õigeaegse abi nappusest.

Teeme ka pingutusi, et lõpetada vaimse tervisega seotud probleemide häbimärgistamist. Selle kõrvale võib aga jätkuvalt lugeda mõne arvamusliidrist koolijuhi manitsust, et pingutust pelgav õpilane on läbikukkuja, pehmo.

Kuus kuud tagasi tuli mul emana kogeda ülepiiriliselt valusat kaotust. Minu laps võttis endalt elu. Just oli alanud viimane gümnaasiumiaasta... Surmaeelsel õhtul oli ta arvutis otsinud alternatiivseid võimalusi gümnaasiumi lõpetamiseks. Ta oli seitse aastat õppinud nii­nimetatud eliitkoolis ja soovis edasi õppima minna õigusteadust.

Noore inimese viib pöördumatult lõpliku otsuseni asjaolude mosaiik, millest üks väga suur tükk on kool. Ja seda mitmes võtmes. Palun, vaatame siis julgelt ja põhjalikult sellele teemale otsa!

Jääb arusaamatuks, millist informatsiooni meile annab reaalkooli, kutsehariduskeskuse ja balletikooli laia matemaatika eksamitulemuste võrdlus. Või miks me võrdleme matemaatikat, aga mitte näiteks tantsuoskust?

On äärmiselt oluline, et meie praegune president on julgenud erineda eelmisest ja julgustab noori pingutamise kõrval ka endas toimuvasse vaatama. Aga riigipea viimasest vabariigi aastapäeva kõnest oleks oodanud, et pere kõrval kutsub ta üles paremaks ja tähelepanelikumaks muutuma ka kooli.

Meie lapsed on juba aastaid pidanud kasvama võrdlevas maailmas. Jah, ühelt poolt on ka matkimine võrdlemine, mille kaudu laps õpib tundma kella, hoidma puhtust, olema aus, kohusetundlik ja lahke. Aga see, mida me vanematena mitte kunagi teha ei tohi ehk võrrelda oma last ükskõik millise teise lapsega, on riiklikul tasandil paraku täiesti lubatud.

Veelgi enam, sellist hindamist viib läbi ja avalikustab iga-aastaselt Innove – see on asutus, mis võiks olla väga hästi kursis kõigi raskustega, millega näiteks haridusliku erivajadusega lapsed ja nende pered Eestis kokku puutuma peavad.

Sealjuures jääb arusaamatuks, millist informatsiooni meile annab reaalkooli, kutsehariduskeskuse ja balletikooli laia matemaatika eksamitulemuste võrdlus. Või miks me võrdleme iga-aastaselt seda, kui hästi keegi oskab matemaatikat, aga mitte näiteks tantsuoskust?

Meid võiks panna mõtlema see, kui poolteist kuud pärast oma kooli õpilase vabasurma esineb koolijuht avaldusega, millest võib välja lugeda, et ilma motivatsioonita õppida noor elus kaugele ei jõua. Kas tõesti on meie peamine parameeter kaugus? Ehk peaks me unistama ka tervemast iseendast?

Viis kuud pärast koolikaaslase surma tuuakse klassi ette inimene rääkima positiivsest mõtlemisest, mõistmata, et üks osa neist noortest on kaotusest alles sügavas leinas ja hingelises kriisis. Et nad vajavad esmalt abi selleks, et iseendas toimuvat mõista, juhtunut mõtestada…

Eesti koolides töötab väga häid ja inimlikke õpetajaid. Ka mu kõigil neljal lapsel on olnud õnne olla just sellise õpetaja õpilane. Headuse kõrval leidub aga koolis paraku jätkuvalt nii laste omavahelist kui ka õpilase-õpetaja vahelist kiusu, sallimatust, isegi pahatahtlikkust.

On äärmiselt oluline, et meie praegune president on julgenud erineda eelmisest ja julgustab noori pingutamise kõrval ka endas toimuvasse vaatama. Aga viimasest vabariigi aastapäeva kõnest oleks oodanud, et pere kõrval kutsutakse üles paremaks ja tähelepanelikumaks muutuma ka kooli.

Omaette teema on õppekavad, nende vastavus aja nõuetele ja sisuline põhjendatus.

Noorematele lastele on koolis liiga vähe mängulisust, vanematele lastele on seevastu suurim probleem õpitu kohatine elukaugus. Tänane laps on õppinud küsima: miks mul seda vaja on?

Koolipäevade pikkus ja koju jäävate tööde maht on teema, mida on probleemina korduvalt välja toonud nii lapsed ise, aga seda on teraapiates teinud ka psühholoogid.

On selge, et me ei saa ainult uneajaga lahendada laste ja noorte pikkadest õppepäevadest, vähesest vabast ja sotsiaalseks suhtluseks jäävast ajast tingitud kurnatust.

Milline on kooli üldine suhtumine ja toimetulek, sõltub väga suurel määral just kooli juhtkonnast. Meil on kahjuks aga jätkuvalt veel koole, kus puudub toimiv tugimeeskond, sest hakkama saamist teistsugusega pole selles koolis kuigivõrd oluliseks peetud.

Me peaksime ka loobuma arvamusliidriks pidamast koolijuhte, kelle arvates õpetaja ei eksi mitte kunagi või kes püsivalt tahab olla hinnatud ja seeläbi avalikult märgatud. Iga koolijuht ja õpetaja peab meeles pidama, et tema väljaöeldud sõnal on kaalu!

Keegi meist ei sünni siia maailma oskajana, aga kõik me sünnime headena. Otsige palun see headus endas üles ka neis olukordades, mil on raske, ja nende suhtes, keda lõpuni mõista ei oska. Uskuge, te üllatute – ja positiivselt. Vähem silte ja rohkem avatust! Elu ei ole siiski võistlus.

Märksõnad
Tagasi üles