Sten Mahov: hirmutav aastakümme

Sten Mahov Foto: Arvo Meeks

Oli 2019. aasta lõpp, kui üks kolleeg küsis: «Sten, mis sa arvad, milline tuleb aasta 2020?» Olin sellele varem mõelnud ning vastasin: «Tulemas on uus kümnend ning mulle tundub, et need ümmargused numbrid mõjuvad hirmutavalt. Ei tea miks, aga tundub, et hakkame nägema asju, mida varem veel näinud ei ole.»

Ehkki koroonaviirus toona Hiinas juba jõudsalt levis, siis Euroopas või vähemalt Eestis see nõnda palju kõneainet veel ei tekitanud. Nüüd aga teame, et üsna peagi sai viirus meidki kätte ning pööras elu pea peale: kuulutati välja eriolukord, avatud olid põhimõtteliselt ainult toidupoed, paljud kaotasid töö või istusid tegevuseta kodus, ehkki said palgatoetust.

Suve hakul andis pandeemia küll järele ning Balti mullis said inimesed vabamalt hingata, kuid sügisest veeres kõik uuesti allamäge. Ka ei ole viirusest lõplikult võitu saada aidanud vaktsiinid.

Sel aastal võis esialgu küll tunduda, et kuna koroonaviirus on kätte saanud peaaegu kõik Eesti inimesed, on meil tekkinud paljuräägitud karjaimmuunsus ning või- me normaalse eluga edasi minna. Nüüd aga tuli järgmine kriis – sõda. Sõda, mis küll otseselt meieni jõudnud ei ole, annab endast mitmesugusel moel siiski tunda.

Isegi kui sõda peaks läbi saama kuu või kahe pärast, julgen arvata, et selle otsese mõju järellainetus kammitseb meid veel terve käesoleva kümnendi. Kuidas? Juba enne sõda kuulsime ehitusmaterjalide tarneraskustest, kõikvõimalikest kallinevatest hindadest, maailmamajanduse halvast olukorrast.

Sel aastal võis esialgu küll tunduda, et kuna koroonaviirus on kätte saanud peaaegu kõik Eesti inimesed, on meil tekkinud immuunsus ning saame normaalse eluga edasi minna. Nüüd aga tuli järgmine kriis – sõda.

Et olukord pole läinud paremaks nüüdki, pigem aina halvemaks, usun, et üsna varsti hakkame kuulma teateid ühe või teise suurprojekti teadmata ajaks edasi lükkamisest või oluliselt kärpimisest. Seal, kus alustatakse kärpeid ühest otsast, jõuab teravalt lõikavate kärpekääride mõju üsna kiiresti ka tavainimeseni.

Kannatab nii meie üldine elukvaliteet kui ka konkurentsivõime, millest väljaronimine võibki võtta terve kümnendi. Ning just selle praeguse kümnendi teadmatus mind kõige rohkem hirmutabki.