Kirikuõpetaja: peame olema loovad ja leidma lahendusi, et vastu pidada

Räpina kirikuõpetaja Urmas Nagel Foto: Arvo Meeks

Ülestõusmispühade evangeelium räägib inimestest, kelle unistused ja mõtted olid äkitselt kokku varisenud, aga kes järsku said kogeda, et olukord muutus. Muutus täiesti. Jeesuse kinnivõtmise ja hukkamisega oli kõik seni oluline põrmuks saanud. Aga see ei olnud üksnes isiklik tragöödia, vaid hoobi oli saanud nende usk halastavasse Jumalasse. Jumala riigi asemel olid pärinud võidu surma ja kurjuse jõud.

Jüngrid on hirmul ja heitunud, kuid naised lähevad südame käsul hauale. Just südame käsul, ütelgu mõistus mida tahes. Nad lähevad, et väljendada oma armastust. Ja neile avaneb esimesena ülestõusmise ime. Uue testamendi vanades käsikirjades on võimalik lugeda veel ladinakeelset väljendit: «Et continua lux facta est.» – «Ja jätkuvalt tuli valgust.» See lause näitab, kuidas esimesed kristlased nägid ja kogesid selle sündmuse tähendust: valgus saadab nüüd neid alati.

Meilegi näidatakse ülestõusmissündmusega valgust, elu valgust. See on pöördepunkt. Ülestõusmise ime kinnitab, et maailmal on põhimõtteliselt teistsugune võimalus. Olemise alustes on toimunud muudatus. Apostel Paulus rõõmustab ja hõiskab: «Tänu Jumalale, kes meile võidu annab Jeesuse Kristuse läbi!»

Me võime oma elutingimusi aina parandada ja kohendada. Võime kõike üha paremini korraldada, kuid ühte ei saa me ära korraldada – seda, et peagi oled põrm. Mida enam inimene saavutab, seda valusamalt hingab surm kuklasse. Surm vajutab kõigele lõpliku pitseri, ülestõusmise kuulutus toob aga pimedusse valguse. Surma võim on murtud, algab Jumala maailma uus aeg. Kristus on kandnud meie karistuse, et oleksime vabad. See on valgus, mis paistab jätkuvalt. Kõigi hädade ja segaduste kiuste.

Keegi on kunagi lausunud, et võimatu on armastuse ja headuse diktatuur. Tõepoolest, kedagi ei saa jõuga panna end armastama, sest jõud ei kummardu kunagi teise inimeseni. Ta ei taotle suhet, vaid valitsemist. Armastust ei saa käskida, seda saab anda ja kinkida. Sellepärast on see alati uus ja värske. Värske vein pulmapeol, nagu Johannese evangeelium meile Jeesuse esimesest imeteost teada annab. See toob rõõmu ja on märk, kuidas kõik saab uueks ja muutub, kui tuua see Jumala ette. Kui inimesed Tema kingituse vastu võtaksid, võiks see haarata kogu maailma, meie olemisviisi ja suhteid.

Me võime oma elutingimusi aina parandada ja kohendada, kuid ühte ei saa me ära korraldada – seda, et peagi oled põrm. Surm vajutab kõigele lõpliku pitseri, ülestõusmise kuulutus toob aga pimedusse valguse.

Jeesus üllatab alati. Isegi siis, kui ta on vahel küllalt järsk, ei alanda ega «tühista» ta kedagi. Kõigil on oma koht päikese all. Looja on nii tahtnud ja seda ei muuda miski. Kaana pulmakülaliste hulgas oli väga erisuguseid inimesi. Kõik peavad saama osa parimast veinist, sest Jumal ei paku kunagi madala kvaliteediga kaupa. Ta annab uut energiat kõigile, kes ta vastu võtavad. Aga Ta aitab meil olla loovad oma suhetes ka nendega, kes meile kurja tahavad teha või kellega on keeruline ühist teed käia. Julgustab paluma, kui endal jõud ja mõtted otsa lõpevad.

Tundub, et Jumala hääl kõlab siin maailmas liiga vaikselt. «No mitte ei kuule,» lausub endaga peaaegu lakkamatult vadistav inimene. Ometi on Jumal tõstnud ta kõrgeks ja austust väärivaks olendiks. Oleks meil vaid südant seda ära tunda, oleks meil vaid silmad, mis suudavad näha loodu ilu; kõrvad, et kuulata Looja vaikset häält. Mis aitab meid kuuljateks saada? Mis aitab meil lasta lahti kõrkusest ja omaenese tarkusest? Küllap see, kui võtame Jumala jaoks aega.

Mõtle, et oled Jumala ligiolus. Pühakirjas on öeldud, et Temas me elame, liigume ja oleme. Sõltumata sellest, kus sa oled, mäe otsas või orus, linnas või maal, rahva seas või üksi, oled olend keset loodut. Kui vaikseks jääd, siis tajud, et Jumal on sinus, aga ka loodus, mis sind ümbritseb, sinu kehas ja nendes, kes su ümber. Looja, kes sind lõi, hoolitseb sinu eest. Jumala Vaim, Kristuse saadetuna, meenutab, et sul on andeid, mis aitavad loomist lõpule viia.

Peame olema loovad, et vastu pidada ja leida lahendusi olukorras, kus tundub, et kõik on meie vastu, vaenulik või mõttetu. Pingelisel ajal nagu praegu on oluline arendada loovust; uskuda, et alati on mingi väljapääs. Vaja on vaid tööriistu, millega muutunud maailmas avada uksi headusele ja vastu seista kurjale.

Mulle tundub, et selles suhtes on sõda Ukrainas meile midagi olulist kätte näidanud. Tundub, et paljud on endas avastanud reservid, millest nad polnud isegi varem teadlikud. Nad aitavad, kuidas oskavad, teevad lausa uskumatult palju vabatahtlikku tööd. Kristlikus mõttes on see ka omamoodi meeleparanduse teekond. Meile kõigile alati oluline ja aktuaalne. Iga rahvas peab käima meeleparanduse teed. Teise maailmasõja järgne kogemus on näidanud, et võitsid rahvad, kes oma süüd suutsid tunnistada ja kahetseda. Mõnele «võitjale» aga oli see Pyrrhose võit.

Kui tundub, et kuidagi teisiti ei saa, siis hoidkem endas alles sisemist rõõmu ja huumorimeelt. Needki on suured kingid Jumalalt. Nii saame vahel hakkama ka nendega, kes meid ei salli või mõttetult ründavad ja solvavad.

Antiikajal oli ristilöömine kõige rängem, vaevarikkam ja alandavam surmamõistmise vorm. Eesmärk oli piinata kurjategija hulluks ning pikendada surmaheitlust mitmeks tunniks või koguni päevaks. Roomlastel oli see ette nähtud orjadele. On sümboolne, et see, kes palju armastas ja purustas müüre inimeste vahel, pidi surema orja surma. Maailm, mis on jõule ja toretsemisele orienteeritud, ei saa lubada, et keegi seaks kahtluse alla senised väärtushinnangud ja kehtivad tabud. Näeme seda ka tänapäeval rahvaste ja kultuuride suhtluses. Näeme seda maailmas, mis kisendab armastuse ja hoolivuse järele.

Kui tundub, et kuidagi teisiti ei saa, siis hoidkem endas alles sisemist rõõmu ja huumorimeelt. Needki on suured kingid Jumalalt. Nii saame vahel hakkama ka nendega, kes meid ei salli või mõttetult ründavad ja solvavad. Oma kummalisel moel teeb huumorimeel meid elu nõtruste suhtes alandlikuks ja säästab närvikava.

Antiikmaailmast on pärit lugu filosoof Diogenesest. Nimelt oli keegi kiilaspäine sarjanud Diogenest ja viimane oli enda kaitseks öelnud: «Ma ei vasta su sõimule sõimuga, kuid kiidan su juukseid, sest neil oli taipu sõgedast peast põgeneda.» Vahel saab vägivallale ja rumalusele selliseltki vastu seista – naerda välja rumal ja tühine. Tõsi, alati sellest ei piisa, aga hingehoidlik tööriist seegi.

Aga pühad on tulekul. Soovin hoidmist ja valgust meie kõikide ellu. Omaaegne peapiiskop Jaan Kiivit on oma jutluste raamatus kirjutanud: «Jumala valgus on antud meile just käesolevaks ajaks, praeguse elu jaoks. See kinnitab meid, et armastus on tugevam kui vaen (või küünarnukkide jõud), andmine parem kui võtmine, ustavus tõele võidukam kui vale – sest Jumal on nende poolel, kes püüavad minna Jeesuse teed.»