Saksa meedia avaldas loo Eestist pettunult lahkunud hobusekasvatajast

Ute Wohlrab tutvustamas Hargo talus oma hobuseid. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Ajaleht Frankenpost avaldas loo 27 aastat Eestis hobuseid kasvatanud sakslannast Ute Wohlrabist, kes kolis pärast vaenulikes inimestes ja ükskõikses riigis pettumist Lõuna-Saksamaale tagasi.

Baierimaalt Marktredwitzist pärit Wohrab tegeles Eestis väljasureva vana-tori hobusetõu päästmisega. Tasapisi aga hakkasid kuhjuma probleemid ja Wohlrab lahkus Eestist, pälvides seejärel maaeluministeeriumilt isegi Kuldse teenetemärgi – aastatepikkuse panuse eest tori hobusetõu säilitamisse ja propageerimisse nii Eestis kui ka Saksamaal.

Valgamaal Kuigatsi lähedal asuv Hargo talu oli Wohlrabi koduks üle 20 aasta.

"Seal lõppesid nii maantee kui ka maailm," rääkis Wohlrab Frankenpostile. "Edasi tulevad ainult suured heinamaad, kus kasvavad varasuvel orhideed ja kured otsivad konni. Kogu silmapiiril laiuvad tohutud koplid ja metsad ja tsivilisatsiooni müra sellesse vaikusesse eriti ei jõua."

Seal aretaski Wohlrab haruldast vana-tori hobusetõugu, et seda väljasuremisest päästa. Eelmisel aastal sai elutöö aga erinevatel põhjustel läbi. Tõsi, maaeluministeerium andis talle veidi hilinenult kõrgeima autasu – Kuldse teenetemärgi –, mida ta ka Tallinnas vastu võtmas käis. Wohlrab on ühtlasi esimene välismaalane, kes sellise autasu kunagi pälvinud on.

Autasu võtab ta leppimisžestina, sest elu Eestis oli kõike muud kui meelakkumine. Nimelt ründasid paremäärmuslikud eestlased Wohlrabi kui välismaalast sotsiaalmeedias solvangutega, ja seda hoolimata sakslanna soravast eesti keelest. Eestisse armus Wohlrab muide juba 1994. aastal siia sattudes.

Tõrjutus polnud aga ainuke põhjus Eestile selga keerata. Üle-eelmisel aastal haigestus Wohlrab koroonasse ja jäi seejärel pikka COVID-it põdema, kaasnähtudeks ränk väsimus ja hingamisseisakud. Haigusega kangastus talle ka teadmine, et kui temaga midagi juhtub, pole tal kellelegi loota. Koroona ajal oli tallu abikäsi leida sama hästi kui võimatu.

Väikest kasvu Wohlrabil oli järjest raskem nii enda 20 hobuse kui ka teiste loomade eest hoolitseda. Ta mõistis, et kui temaga midagi juhtub või ta ei pääse enam majast välja, oleks see katastroof ja loomad jääksid nälga.

"COVID õpetas mulle, kui kiiresti kõik lõppeda võib," rääkis 52-aastane Wohlrab Frankenpostile.

Nii otsustaski ta 2021. aasta augustis raske südamega loobuda nii Hargo talust kui ka enda loomadest. Kuna riik võttis vana-tori karjast vaid ühe täku, tuli ülejäänud 17 erakätesse anda – neist kolm Saksamaale.

"Eestis on koonerdamismentaliteet," rääkis Wohlrab, kelle sõnul üritasid hobuste vastu huvi tundnud eestlased tema raskest olukorrast kasumit teenida ja osa loomi tasuta kätte saada – eelistatavalt veel koos kohaletoimetamisega.

Umbes kahe kuuga aga olid Wohlrabil kõik asjad joones: ta oli headesse kätesse andnud mitte ainult hobused, vaid ka koerad, kassid ja üha haruldasemaks muutuvad liivimaa kanad.

Saksamaale naastes ei kolinud Wohlrab aga mitte kodusesse Fichtelgebirge kanti, vaid hoopis Stuttgarti, sest igatses taga suurlinna.

"Eestis pidin sõitma 60 kilomeetrit ainuüksi selleks, et pitsat süüa," rääkis Wohlrab Frankenpostile.

Samas oli Stuttgardis sisseelamine esialgu keeruline. Näiteks kehtis Saksamaa karmide jäätmekäitlusreeglite asemel Hargo talus hoopis teine printsiip: kas äravisatav kraam põleb või mitte. Erinevalt Valgamaast naudib Wohlrab aga Stuttgardis gastronoomiat ja rohket kultuuri.

Veebruari lõpus põikas Wohlrab korraks Tallinna, et võtta auhinnatseremoonial vastu Kuldne teenetemärk. Tema sõnul jäi Eesti riik tema 20-aastase tegevuse märkamisega paraku mõnevõrra hiljaks.

"Aga tegemist on siiski tunnustusega ja ma olen selle üle rõõmus," rääkis Wohlrab Frankenpostile. "Olen ju lõppeks investeerinud nii raha, energiat kui ka poole enda elust."