Jaan Rapp: lapsed käsu korras õue?

Jaan Rapp, tegevtoimetaja Foto: Arvo Meeks

Teadupärast kipuvad kesk- või vanemaealised inimesed aeg-ajalt meenutama, kuidas vanasti kõik parem oli: taevas sinisem, rohi rohelisem ja päike säravam. Oli selle taeva ja päiksega, kuidas oli, aga üks oli küll kindel: laste kilkeid võis veel 20–30 aastat tagasi majade lähedal asuvatelt mängu- ja spordiplatsidelt kuulda märksa enam. Nagu mu pedagoogist sõber juba mõne aasta eest märkis, on puu otsas turniv veidi räpane laps ilmselt väljasurev liik.

Värskete andmete kohaselt ei liigu koguni 75 protsenti Eesti lastest õues piisavalt. Võib ju küsida, et mis siis sellest: hakkaja noor leiab koduski tegevust. Ilmad on ju ka nagu nad on. Tõmbab tuul läbi või läheb põlv marraskile – on seda jama siis vaja? Ning uued valged tossud saavad ka poriseks.

Paraku toob tubane eluviis kaasa rida probleeme. Vähene liikumine põhjustab ülekaalulisust, kasvatab diabeediriski ja võib täiskasvanuna kaasa tuua suurema südame- ja veresoonkonna haiguste riski. Ning mis kõige tähtsam, liikumisharjumus võib jääda sedavõrd kängu, et selle tekkeks on hilisemas elus vaja juba mõnda tõsist raputust. Näiteks seda, kui suurenev ülekaal muudab olemise paremal juhul esteetiliselt ebameeldivaks, aga halvemal juhul seab elu ohtu.

Nii ongi tervisekassa hakanud lapsi lausa kampaania korras innustama rohkem õuemänge harrastama. Selle nimel tehakse koostööd nii jalgpalliliidu, Tartu ülikooli liikumislabori, koolide kui ka huvikoolidega.

Vaevalt, et tänavu suvel üle Eesti tavalisest enam vutti taguvaid või rahvastepalli mängivaid seltskondi näha saab.

Nagu ütles liikumislabori juhataja Merike Kull, aitab aktiivne õues mängimine lisaks füüsiliste terviseriskide ennetamisele parandada emotsionaalset heaolu, selle mõjul vähenevad ärevus, teised meeleoluhäired ja agressiivsus.

Tervisekassa aga kutsub üles hoovimänge videole jäädvustama ja oma jäädvustusega kampaania kodulehel teisi inspireerima.

Lühikest aega võib ju selline idee toimida, aga kahtlane, kui jätkusuutlik see on. Vaevalt, et tänavu suvel üle Eesti tavalisest enam vutti taguvaid või rahvastepalli mängivaid seltskondi näha saab. Helendavate ekraanide moodsad ahvatlused ei kao ju kuhugi. Ja kui lapsevanem selle asemel, et koolieelikust järeletulijaga mängida, surub talle pihku tahvelarvuti, et laps sellega mängiks – endal ju tarvis netis sõbrannaga tšättida –, ei ole lootustki, et midagi sisuliselt muutuks.