Elu sunnib Võru- ja Valgamaa naisi tööle kodust kaugel
21. aprill 2022, 14:30
Milline on nüüdsel ajal Eesti maanaiste eluolu ja mida tuleks teha selle parandamiseks? Seda selgitati välja 2021. aastal Eesti Naisteühenduste Ümarlaua läbi viidud uuringuga.
Eelmisel kevadtalvel küsitleti 1075 naist vanuses 20–79 aastat. Hõlmatud oli 12 maakonda, välja jäid vaid Pärnu-, Põlva- ja Saaremaa. Uuringu tulemusi tutvustati omavalitsustele korraldatud teabepäevadel.
1991. aasta septembris, kui Eesti Vabariik oli napilt kuu aega vana, ühines Eesti ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni ehk CEDAW konventsiooniga. Just see dokument juhib eraldi tähelepanu maanaistele ja abinõudele, mida tuleb ette võtta nende olukorra parandamiseks, olgu selleks elutingimused, elektri- ja veevarustus, tervishoiuteenused, aga ka transport ja sidevahendid.
Tööalased soovid
Selgus, et 65% küsitletud maanaistest töötab täis- või osakoormusega. Ligi pool töötavatest küsitletutest töötas oma kodus või selle läheduses. Sama palju oli neid, kelle töökoht asus kodust kuni 50 kilomeetri kaugusel. Kolm protsenti vastajatest käis tööl kuni saja kilomeetri kaugusele. Enim töötavad kodust kaugel Võru-, Valga- ja Hiiumaa naised.
Vastates küsimusele, millised on ootused tööle, tõid naised välja eelkõige sobilike töökohtade loomise ja säilitamise maal. Sooviti töötamisvõimalust kodus või kodu lähedal, paindlikku ja vajadusest lähtuvat ühistransporti, kiiret ja kindlat internetiühendust, et maal elades oleks võimalik teha ka kaugtööd. Samuti sooviti pandlikku töökorraldust, et saaks ühitada töö- ja pereelu.
Huviharidusest on vajaka
Igal teisel vastajal oli peres lasteaia- või kooliealine laps ning pool vastajaist olid väga rahul kodukandis asuva alg-, põhi- või gümnaasiumi ja seal antava haridusega. Kriitilisemad oldi huvi- ja eriti kutsehariduse võimalustega. Laste haridusvõimalustega olid rohkem rahul Tartu- ja Harjumaa emad ja vanaemad. Vähem oli rahulolu Hiiu-, Ida-Viru- ja Valgamaal.
Rahul oldi sellega, et kool on kodu lähedal või on hästi korraldatud koolitransport; et õpetajad on pädevad ja abivalmis, klassid väikesed ja lastega tegeldakse individuaalselt, koolis on tugipersonal, kool on hooliv ja uuendusmeelne ning huvitegevus mitmekülgne.
Need, kes polnud rahul haridusvõimalustega, nimetasid põhjuseks vanad ja väsinud õpetajad, pedagoogide puuduse, õpetamise kehva kvaliteedi ja vanamoodsa juhtimis- ning õpetamisstiili. Kriitikat pälvis tugiteenuste ja huvitegevuse puudumine või huviringide valiku kesisus ja kaugus, keskkooli või gümnaasiumi puudumine kodukandis või seal valikainete vähesus. «Koolid asuvad meist kaugel ja lapse päevad on liiga pikad,» kommenteeris üks vastaja. Oli ka vastupidist arvamust: «Kool on mõne kilomeetri kaugusel ja haridus on hea.»
Teed ja ühistransport
Küsiti ka hinnangut teede korrashoiule, mille kohta oli rahulolematust rohkem Järva-, Lääne- ja Jõgevamaal. Sooviti, et kõik teed saaks tolmuvabaks ja et lumekoristus oleks kiire. Taheti kergliiklusteid ja eelkõige seda, et ei unustataks ääremaade elanikke.
Ühistranspordist oldi üle Eesti kõige rohkem rahul rongiliiklusega, kõige vähem linnadevaheliste bussiliinidega. Ühistransporti kasutas ainult kolmandik küsitletutest, enamasti liigutakse isikliku autoga (80%) või sõidutab neid keegi teine (21%). Sageli ühistransporti kodukandis polegi või ei sobi selle ajad või marsruut, pole peatust kodu lähedal, kuid samas toodi põhjuseks sedagi, et autosõit on mugavam.
Rahulolijad nimetasid ühistranspordi plussina piisavat sagedust ja laste tasuta koolisõitu. Rahuolematud tõid välja, et bussipeatus asub kodust kaugel, bussid sõidavad harva ja ebasobivatel kellaaegadel, tipptunnil on ülerahvastatud, õhtul bussiliiklus puudub. Samuti pole pärast haldusreformi ühinenud valdadel tõmbekeskust ega valla eri osi ühendavat transporti.
Välja toodi mure, et õpilastransport toimib vaid kooliaegadel, kuid inimesed vajavad seda ka suvel ja koolivaheaegadel. Sooviti paindlikku ühistransporti, mille marsruudid, graafikud ja peatused vastaksid vajadustele.
Internetiühendus
Internetiühendusega oli väga rahul vaid 44% ja enam-vähem rahul 42% vastajaist, 14% polnud üldse rahul. Seejuures nii enam-vähem rahul olijad kui rahulolematud märkisid, et probleem on interneti ebaühtlane levi ja aeglus ning teenuse kõrge hind. Avaldati arvamust, et netiühenduse kvaliteet mõjutab oluliselt maale elama jäämist või elama asumist ning riigilt ja omavalitsuselt oodatakse hea ühenduse tagamist.
Sotsiaalteenused ja tervishoid
Sotsiaalteenustest on enim kasutatud neid, mis seotud lastega, ja kõige vähem koduteenuseid. Ligi kolmandik arvas, et viimase kolme aasta jooksul on kohalikud sotsiaalteenused paranenud. 59% vastajatest arvas, et need on jäänud samaks, kümnendikul vastanuist on teenused aga läinud kehvemaks. Üks kommentaar näiteks: «Haldusreformi järel kaugenes teenus meie piirkonnast. Uued töötajad ei tunne kohalike inimeste probleeme, ei oska neisse sekkuda.»
Tervishoiuteenustest on maal kõige kättesaadavam apteek. Kõige raskemini kättesaadavad on eriarstid, välja arvatud hambaarst. Tervishoiuteenuseid saab paremini kätte Tartu-, Järva-, Harju- ja Lääne-Virumaal, kehvemini Võru-, Valga- ja Hiiumaal. Murekohtadena toodi välja, et ootejärjekorrad on liiga pikad, tervishoiuteenus on kaugel ja keeruline on ühistranspordiga minna või puudub üldse transpordivõimalus või ei saa ühe päevaga ära käia. Põhjuste seas nimetati ka pereliikmete hooldamist.
Sooviti paremat teenuste kättesaadavust ja paindlikumaid vastuvõtuaegu, mis arvestaks ka ühistranspordi graafikut. Vajadustena nimetati suuremat perede ja laste nõustamis- ja tugiteenuste kättesaadavust igas omavalitsuses ning rohkem terviseteenuseid kodu lähedal.
Võrumaa eripärad ja ettepanekud
Kui võrrelda Võrumaa naiste vastuseid teistest maakondadest saadud vastustega, siis Võrumaal on vähem neid, kes rahul oma tööga ja maakonnasisese bussiühendusega. Samuti ollakse postiteenuste ja internetiühenduse suhtes pigem kriitilised. Paljudel vastajatel on probleeme tervishoiuteenuste, eelkõige hambaravi ja eriarstiabi kättesaadavusega.
Uuringust lähtuvaid ettepanekuid arutasid omavalitsuste ja Võru maakonna naisorganisatsioonide esindajad tänavu märtsis korraldatud teabepäeval. Ühiselt nähti vajadust, et internetiühendus peaks olema kiirem ja kindlam olenemata elukohast. Leiti, et internetiühendusega liitumine võiks saada osaks hajaasustuse programmist. Samuti leiti, et riikliku hajaasustuse programmi maht võiks olla oluliselt suurem ja see võiks olla paindlikum.
Samuti nähti vajadust arendada maakonnas edasi vajaduspõhist transporti. Et see on kulukas, peab riik siin kindlasti edaspidi omavalitsustele appi tulema. Kuna praegune kütuste hinnatõus on löönud eriti valusalt maainimesi, sealhulgas maanaisi, kellel isiklik auto tihti ainus võimalus tööl käimiseks, siis leiti, et riigil tuleks kiiremas korras alandada kütustelt kogutavaid makse.
Peeti vajalikuks, et ettevõtlus maapiirkondades oleks toetatud, silmas pidades naiste haridusele ja võimetele vastavate töökohtade loomist või säilitamist kodu lähedal.
Ülioluliseks peeti, et kõigis piirkondades säiliksid kodulähedased lasteaiad ja koolid, riik peaks siin pigem toetama väikekoolide säilimist, mitte nende sulgemist, nagu praegu tehakse.
Leiti ka, et sotsiaalteenused on Võrumaal hästi kättesaadavad, seda eelkõige tänu tugevatele kogukondadele.
Kokkuvõtteks tõdeti, et kõigi heade plaanide elluviimiseks ei piisa omavalitsuste jõust ja tahtest. Seetõttu peab riik siin senisest palju suurema jõuga appi tulema, et tagada maapiirkondade naistele vajalikul tasemel elutingimused.
Uuring valmis sotsiaalministeeriumi partnerlusprojekti «Koos võrdõiguslikuma ühiskonna poole» käigus.
Uuring on leitav Eesti Naisteühenduste Ümarlaua kodulehelt.