KIRI: Kalasilmsest tsaarist ja NATO vihmavarjust
Vaid need, kes pea liiva või padja alla peidavad, ei taipa, et maailmasõda juba käib. Kümned tuhanded tapetud inimesed, hävitatud linnad siin, Euroopa südames...
Pole ühtegi Euroopa riiki, keda ei puudutaks otse või kaudselt julm kallaletung Ukraina riigile. Samal ajal aitab impeeriumitaastajat Putinit Valgevene diktaator, kes üksnes Venemaa toel oma «kolhoosi» eesotsas püsib.
Mul ei ole usku, et kunagisest NSV Liidust kaugele jäänud riikide juhid tõeliselt taipavad olukorra tõsidust. Ei ole prantslased ega belglased töötanud orjatöökolhoosides, ei ole neid ega nende omakseid Siberi vangilaagritesse viidud. Küll aga mäletavad sadade tuhandete elude hinnaga loodud NSV Liidu impeeriumi ukrainlased, moldaavlased, leedulased, lätlased, eestlased. Aga just NSV Liitu tahab Kremli-seltskond taastada. Seda on kalasilmne Putin ise oma esinemistes kuulutanud.
Miks kalasilmne? Augustis 1999 lugesin Komsomolskaja Pravdast, et Vene Föderatsiooni peaministriks on kinnitatud kalasilmne (rõboglazõi) Vladimir Putin, endine KGB-lane. See «kalasilmsus» jäi mind saatma. Detsembri lõpus sai ta Vene Föderatsiooni presidendiks. Tulevane tsaar hakkas kohe kindlustama võimu terroriaktidega oma riigis, siis aastate pärast Tšetšeenias, Osseetias, Abhaasias ning viimaks Ukrainas – Krimmis, Donbassis ja Luhanskis.
Euroopa Liidu juhid reageerisid näpuvibutuste ja «häbi-häbi» ütlemistega. Ja sanktsioonidega, mis tsaari isegi sügelema ei pannud! Vene rahvas on ennegi impeeriumi nimel kannatanud.
Sanktsioonid ei peata oma elueesmärgi (NSVLi taastamine ning enamatki) poole pürgivat diktaatorit. Praeguse sõjaga Ukrainas kompab Putin NATO julgust. Kuna Ukraina idaosas hõõgus sõda juba kaheksa aastat, oli just seal õige koht, kust alustada.
Suurt kurjust ei peata lillebuketiga! Seda näitasid ka tunamullused sündmused Valgevenes.
Ilmasõda kestab juba päevi. Iga päevaga, lausa iga tunniga pommitavad Vene lennukid Ukraina linnu, tapavad rahulikke elanikke, hävitavad koguni sünnitusmaju. Kui Ukraina peaks agressorile kaotama, juhtub meiega täpselt sama, mis praegu Ukrainas.
Kui NATO ei aita suveräänse Ukraina õhuruumist noid surmatoovaid «linde» peletada, haihtub mul seni valitsenud usk NATO vihmavarju kaitsesse Eesti kohal!