Arved Breidaks: süljeplekid õhtutualetil

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Iga kord kui mõni EKRE juhtfiguuridest, üldjuhul isa-poega Mart ja Martin Helme tuleb avalikkuses välja skandaalse räusaga, mõtlen paarile-kolmele EKRE liikmele. Et kuidas nad end nüüd tunnevad. Mõtlevad nad tõesti samamoodi? Või kui ei, siis miks vaikivad?

EKREsse kuulub palju mõistlikke inimesi. Nad esindavad üldjuhul jalad-maas-maailmavaadet, kus kindel koht pragmatismil, sortsuke umbusku helge tuleviku ees ning natuke õhkamist kuldse mineviku järele. Täiesti tavalised Lõuna-Eesti mehed ja naised omas mahlas.

Selliseid inimesi on Reformi- ja Keskerakonnas, Isamaas ja sotside hulgas, sest keskeas inimesed ongi valdavalt sellised. Nad moodustavad erakondade vaikiva enamuse, kelle heakskiitvat mõminat ootab iga parteiliider.

EKRE kaks liidrit seda toetajatele ei paku. Nad lausa kiusavad oma partei tasakaalukaid liikmeid, kes peavad pärast igat piinlikku kraaksatust tuttavate ees silmi peitma, sest viisakal inimesel on labasust väga raske õigustada. Aga nad on seal parteis edasi. Kannatavad, ei lahku ega haara ka parteikongressil mikrofoni, et hüüda: teeme teisiti!

EKRE on Eesti poliitikas nagu keskealiste kokteiliõhtule sattunud purjus hilisteismeline. Kõigil on piinlik, aga keegi ei iitsata.

Mõnikord avameelitseb neist mõni, et tegelikult on see kõik butafooria, mida Helmed viljelevad. Grimeeritud poliitiline kostüümidraama, mille abil pildil püsida. Et kusagil sügavamal on ka teistsugune EKRE, kus räägitakse partneritega sülge pritsimata, süüakse noa ja kahvliga ning pakutakse daamidele istet. Umbes nagu kommunistide seas olid kuuldavasti «eestimeelsed kommunistid», kes aitasid eestluse tungalt hõõgvel hoida ka pimedaimal okupatsiooniajal, kui Enn Tarto pidi parajasti sunnitööl olema ega saanud seda ise teha.

Nagu alustasin, siis EKREsse kuulub palju mõistlikke inimesi, kuid nagu kohalikud kommunistid olid okupatsiooni ajal võõrvõimu teenistuses, on ka mu head tuttavad EKREs selle räuskava poliitika toetajad, mida nende kaks liidrit viljelevad.

EKRE on Eesti poliitikas nagu keskealiste kokteiliõhtule sattunud purjus hilisteismeline. See on teadupärast iga, kui kõik endast vanemad näivad kohtlased ja lollid. Ja nii ta seal lällab, kutsub perenaisele külla sõitnud välismaalasi prostituutideks ja otsib nende laste peadest täisid. Kõigil on piinlik, aga keegi ei iitsata. Kõik loodavad, et see läheb üle, nagu järgmise hommiku peavalu. Võib-olla lähebki. Ainult et seni on meie kõigi õhturiietus süljeplekke täis.