R, 9.12.2022

Kooli raudvara käe all sirgub juba mitmes põlvkond pillimängijaid

Tiit Loim
, reporter
Kooli raudvara käe all sirgub juba mitmes põlvkond pillimängijaid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Valga muusikakooli staažikad õpetajad Vaike Pikk (vasakult), Lenel Rand ja Ants Loos on näinud suure hulga laste suureks kasvamist. «Ühel hetkel ta läheb ära ja hakkad teisega jälle nullist peale, kuni ta kasvab nagu taim ja õis tuleb,» arutles Pikk.
Valga muusikakooli staažikad õpetajad Vaike Pikk (vasakult), Lenel Rand ja Ants Loos on näinud suure hulga laste suureks kasvamist. «Ühel hetkel ta läheb ära ja hakkad teisega jälle nullist peale, kuni ta kasvab nagu taim ja õis tuleb,» arutles Pikk. Foto: Tiit Loim

Kui Ants Loos, Lenel Rand ja Vaike Pikk muusikutee alguses olid, ei olnud neil mõttes hakata muusikaõpetajaks. Ometigi läks nii, et kõik kolm on just seda ametit pidanud juba üle poole sajandi.

Loos ja Rand õpetavad Valga muusikakoolis klaverit ning Pikk viiulit. Nende töö alustamise ajad on kenasti korrapärased: Rannal aasta 1967, Loosil 1969, Pikal 1971. See teeb neist ühed kooli staažikamad töötajad.

Rand meenutas, et praegusse majja Jaani kiriku kõrval kolis muusikakool aastal 1966. Enne seda käis õppetöö Valga Valge Majana tuntud koolihoones aadressil Kuperjanovi 10, kus praegu asub Valga gümnaasium.

Muusikakool oli toona mõistagi veidi teistsugune. «Saal oli muidugi kahe suure ahju ja väikese lavaga,» meenutas Vaike Pikk.

«Kõige olulisem oli, et ikkagi oma maja saadi. Kui üks kool on teise kooli sees, tekib ikka probleeme. Kõik sooviksid, et oleks oma maja,» täiendas Ants Loos.

Kui Loosi mälestuste järgi toona midagi praegusest väga erinevat ei toimunud, siis Lenel Rand meenutas, et noil päevil alustas koolis õpetamist palju samast põlvkonnast õpetajaid ja nii moodustus seal hea tuumik. «Väga palju tegime asju koos ka väljaspool tunde, ka õpilastega. Intensiivne elu oli. Meil oli siin siis komsomoliteemalisi pahandusi. Meiega ei oldud rahul, et me polnud väga ideelised. Parteivastane rakuke,» muigas ta.

Võimalused kõvasti paranenud

Kõik kolm on Valgas ka ise pilli õppinud. Nad tõdesid, et algselt oli muusikateeline plaan veidi teine kui hilisem tulem. «Ega ma sellise mõttega läinud muusikat õppima, et hiljem olla koolis muusikaõpetaja. Enamik läks sellepärast muusikakooli, et õppida pilli mängima,» ütles Ants Loos, kes vahepeal pidas ka kooli direktori ametit.

Sihti Tartust tagasi Valka õpetajaks tulla polnud ka Lenel Rannal. «See oli rohkem riiklik suunamine,» tõdes ta.

Vaike Pikk aga lausus, et suur roll oli toonase direktori lobitööl. «Olin juba Tallinnasse orkestrisse ennast ette kujutanud. Siis tuli direktor ja ütles, et vana õpetaja tahab pensionile minna, kuidas ma ei taha appi minna. Mõtlesin, et elu on pikk, natuke aega olen ja siis lähen minema. Aga tulin ja jäin. Ei kahetse, vahva on olnud.»

Ants Loos, Valga muusikakooli klaveriõpetaja

«Mina hakkasin akordioni õppima 1960. aastal. Väike kõhn poiss, pill oli mulle kindlasti suur, raske mängida. Isu oli, paari aasta pärast tulin tagasi ja õppisin edasi.»

Nii mõnigi ettekujutus toonasest koolielust on Ants Loosi sõnul müüt. Kui la-noodi asemel la-dieesi mängisid, siis joonlauaga mööda näppe ei antud. «Ei olnud sellist asja, et keegi füüsiliselt kallale läks.»

Küll on aastatega palju paremaks läinud tehnilised võimalused ja pillipark. «Toona oli paljudest pillidest puudu või olid sellised pillid, millest peaaegu hääl välja ei tulnud. Aga saadi hakkama. Mina hakkasin akordioni õppima 1960. aastal. Väike kõhn poiss, pill oli mulle kindlasti suur, raske mängida. Isu oli, paari aasta pärast tulin tagasi ja õppisin edasi. Praegu on võtta õige suurusega pill igale kasvule ja eale,» kõneles Ants Loos.

Muutunud on ka maitsed. Vahepealse ajaga on popiks saanud kitarr, akordion köidab aga väheseid. «See käib lainetena. Akordion oli 60ndatel ja 70ndatel väga populaarne. Siis tuli kitarr,» tõdes Loos.

Klaver on alati popp olnud, samas viiul on Vaike Pika sõnul populaarsust kasvatanud ja vastavat õpetajate kaadrit on tulnud koolis suurendada. «Viiul on läinud bändipilliks. See ajab lapsel silmad suureks, et tahaks ka nii mängida.»

Valga muusikakooli õpetajad 1996.–1997. aasta paiku
Valga muusikakooli õpetajad 1996.–1997. aasta paiku Foto: Erakogu

Ootavad noori

Mis nipiga aga suudab inimene 50 aastat samas ametis vastu pidada? «Õpilased järjest tulevad, sul on kogu aeg keegi uus, keda juhendad. Järjest lihtsamaks läheb õpetamine, kiiremini oskad õiget nõu anda. Kiiremini näen ära, mida pean ütlema ja tegema, et õpilasel välja tuleks,» vastas Lenel Rand.

Vaike Pikk lisas, et liha kasvab luudele alles aastatega. «Siis tuleb tegemise oskus ja julgus.»

Lenel Rand, Valga muusikakooli klaveriõpetaja

«Neli minu õpilast töötavad siin koolis praegu. Olen kõiki neid esimesest klassist peale seitse aastat õpetanud.»

Suurt rolli mängib ka see, kui näed, kuidas õpilane sinu käe all areneb. «Sa ootad, kuni tera tuleb. Kui ta lõpuks tuleb, tasub see vaeva, saad uuesti laetud. See ongi see, mille nimel siin tegutseme. Nad kasvavad su käe all suureks. Nad tulevad väiksena ja lähevad reeglina juba noorte inimestena. See on päris valus hetk. Ühel hetkel ta läheb ära ja hakkad jälle nullist peale, kuni ta kasvab nagu taim ja õis tuleb. See just elus hoiabki. Vahel tuleb sealt midagi nii ilusat,» lisas Pikk.

«Neli minu õpilast töötavad siin koolis praegu. Olen kõiki neid esimesest klassist peale seitse aastat õpetanud. Olen midagigi selle kooli heaks teinud,» täiendas Lenel Rand.

Kuuekümne aasta tööjuubelini ei plaani ükski kolmest õpetajast siiski jätkata. «Õpetajaameti populaarsus ei ole just kõrge. Ega me siin oleks olnud 50 aastat, kui noored inimesed asemele tuleks. Aga neid ei ole. Nad käivad kaugelt kokku, osadega ei kohtu pikka aega,» tõdes Ants Loos.

«Kui tuleks keegi noor, astuks kohe kõrvale,» nõustus Vaike Pikk.

Sellegipoolest ei näe nad olukorda trööstituna. «Olen optimistlik, et ega see kool kuhugi kao,» sõnas Loos.

Praegu on koolil käsil juubeliaasta, muusikakool tähistab tänavu saja aasta juubelit. Terve aasta käibki juubeli tähe all. Milliseid emotsioone see õpetajates tekitab? «Stressi tekitab,» naeris Rand. «Et kas jõuame valmis mitmesuguste mõtetega. Igasugused plaanid on. Kuna seda juhtub üks kord elus, tahaks seda hästi teha.»

Märksõnad
Tagasi üles