Sten Mahov: väärtuste tõsiseltvõetavus

Sten Mahov Foto: Arvo Meeks

Kas pole huvitav, et kuigi räägime tänapäeval mitmesugustest väärtustest, mida hoidma ja kaitsma peame, oleme vähemalt osa neist üsna kiiresti mingi kasu saamise eesmärgil valmis ka hülgama?

On arusaadav, et käimasolev sõda muudab maailmas asjade käiku, seda enam paneb aga mõtlema, kas jutte, mida räägime, saab ka tõsiselt võtta. Ja kui, siis millise piirini.

Läinud sügisel leidis Šotimaal Glasgow’s aset kliimamuutuste konverents, kus arutati, mida teha ning kuidas peatada edasine suurem kliimasoojenemine. Riigid, kes lubasid teha rohkem, pälvisid aplausi ning kiiduavaldused. Need, kes ei osalenud või kes midagi väga teha ka ei lubanud, said nahutada.

Eestigi on võtnud endale kohustuse hakata roheliselt elama, kaugem eesmärk on saada kliimaneutraalseks. Kuidas seda saavutada? Näiteks tuleks otsida energiatootmises alternatiive ning tõmmata koomale meie põlevkivitööstust.

Sellele mõeldes on üsna tore manada silme ette kaunis pilt, kus rõõmsad inimesed hingavad puhtamat õhku, elavad õnnelikumalt ja kauem. Ja kui me vähem saastame, saavad ka jääkarud lumeväljadel edasi küttida, lõvidki ei sure savannides veepuuduse kätte. Kas pole ilus?

Kõik see panebki mõtlema, kuhu maani ning mis hetkel räägime ühte juttu, natukene aega hiljem tegutseme hoopis teistmoodi. Võib-olla meie jutt maailma päästmisest käibki ainult rahu ajal, erakorralistel aegadel aga käitub igaüks nii, nagu oskab.

Seda enam mõjub aga külma dušina teade, et olukorras, kus gaasi meil varsti väga palju ei ole, aga samas suureneb energiatarbimine ning ega talvgi väga kaugel ole, suurendatakse Eestis põlevkivikaevandamist, mida juba varem on hakatud kokku tõmbama. Seega saame puhtama õhu asemel hoopis mitte nii väga puhta õhu, samuti lükkame oma kliimaeesmärke üha edasi. Vähemalt saavad inimesed sooja!

Kõik see panebki mõtlema, kuhu maani ning mis hetkel räägime ühte juttu, natukene aega hiljem tegutseme hoopis teistmoodi. Võib-olla meie jutt maailma päästmisest käibki ainult rahu ajal, erakorralistel aegadel aga käitub igaüks nii, nagu oskab.

Ja võib-olla tulekski seda kõike nii võtta – teatava skepsisega ning tõdemusega, et kui sel korral jälle ei õnnestunud, siis järgmine kord kindlasti või siis ülejärgmine...