Seitse nädalat pärast Võrru jõudmist saab Odessa lähistelt pärit Antonina Huzel öösiti sõba silmale üksnes unerohu abil. Pääsenud küll kahe väikese lapsega sõja eest pakku, on seletamatu hirm jäänud, hiilides õhtuti ligi kui sügisene külm udu.
Tellijale
Ukraina õpetaja annab Võru koolis rahvuskaaslastele tunde
«Jõudsime küll rahulikku paika, aga hirm jäi,» ütleb Antonina. «Minu käest on paljud küsinud, kuidas me siia tulime, ja ma pean selle üles kirjutama, sest olen hakanud unustama. Varem mul seda ei olnud, töötasin ju koolis, kus on palju informatsiooni, mida meelde jätta, aga siin unustan ma elementaarseid asju, näiteks telefoni. See on kõik närvidest, stressist.»