R, 9.12.2022

Katrin Martinfeld: laste liikumisharjumuste parandamise nimel tuleb visalt tööd teha

Katrin Martinfeld
, Antsla gümnaasiumi direktor
Katrin Martinfeld: laste liikumisharjumuste parandamise nimel tuleb visalt tööd teha
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Antsla gümnaasiumi direktor Katrin Martinfeld
Antsla gümnaasiumi direktor Katrin Martinfeld Foto: Arved Breidaks

Lapse sündides rõõmustame iga tema liigutuse üle, hiljem pakuvad elevust esimesed sammud, esimene hoogne jalgrattasõit või esimest korda tabatud värav. Miks sellest rääkida? Liikumine on inimese väga loomulik igapäevaelu osa ja sellel on igas vanuses oluline roll meie heaolu kujunemisel.

Loeme pealkirju: «Iga neljas 1. klassi laps on ülekaaluline või rasvunud», «Hinne Eesti laste liikumisaktiivsusele: kolm miinus», «Eesti laste liikumisaktiivsus ei ole piisav optimaalse tervise säilitamiseks». Uuringute põhjal on suurenenud õpilaste rühihäired, meeleoluhäired ja lühinägelikkus. Riigieksamil ruumis kiirpilgul saadud ülevaate põhjal on 66 protsenti abiturientidest prillidega.

Vastavalt rahvusvahelisele ja riiklikule soovitusele peab iga laps ja nooruk liikuma iga päev vähemalt 60 minutit mõõduka ja tugeva intensiivsusega ehk nii, et hingamine kiireneb, tekib soojatunne ja higistamine. Seda on Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO rõhutanud juba aastal 2010.

Ühest küljest on liikumine väga loomulik, aga teisest küljest näitavad uuringud, et istuva aja ja liikumise vahel on tasakaal kadumas. Oleme jõudnud «istuvasse ajastusse».

Suured muutused on toimunud keskkonnas – nii-öelda isetekkeline liikumisaktiivsus on oluliselt vähenenud. Hommikul on koolimajade ümber sõiduautode voor, laps püütakse võimalikult koolivärava lähedale toimetada, kas või ülekäiguraja keskel peatudes. Need vähesed, kes liiguvad ühistranspordiga, saabuvad samuti bussipeatusesse, mis on koolimaja juures.

Nii mõnigi laps ei jaksanud liikumistunnis teistega kaasa teha, joosta, mängida ega trepist ilma ähkimata üles minna. See oli jahmatav ja panigi mõtlema, et missugune on sel juhul meie tulevik. Kas ratastoolis kooli, tööle, abielluma, randa?

Üleskutsetest hoolimata suudavad oma auto peatada vähemalt sada meetrit enne või pärast koolimaja vähesed. Kuigi rattaga kooli jõudjate arv on pidevalt kasvamas (elektritõukerattaga tulijad ei lähe arvesse), ei ole see piisav. Kooli tulev laps ei oska paljudel juhtudel lugeda ega kirjutada, aga teab, mis on TikTok või YouTube. Sõnumit ka ei kirjutata, sest on ju olemas häälsõnum. Mugavus on suurenenud ja paljudel juhtudel kasvatab lapsi Apple’i, Samsungi, Huawei, McDonald’si, toodang.

Tegelikult hakkasin kirjutama seda lugu murest seoses 1. klassi õpilastega. Meie kool on ühinenud Eesti Olümpiakomitee projektiga «Sport kooli», kus 1. klassi õpilastel on iga päev liikumistund. See on olnud äärmiselt hea võimalus. Sügisel tegevust alustades oli aga olukord selline, kus nii mõnigi laps ei jaksanud liikumistunnis teistega kaasa teha, joosta, mängida ega trepist ilma ähkimata üles minna. See oli jahmatav ja panigi mõtlema, et missugune on sel juhul meie tulevik. Kas ratastoolis kooli, tööle, abielluma, randa?

No ei tahaks, et nii juhtuks. Mida meie oleme ette võtnud? Aastal 2016 ühinesime Tartu ülikooli liikumislabori programmiga «Liikuma kutsuv kool». Oleme püüdnud oma tegevusi süsteemselt arendada, igal aastal ikka erisuguse rõhuasetusega. Muutsime kooli päevakava, nüüd on kaks pooletunnist liikumisvahetundi päeva keskel. Koostasime koos õpilastega kooli, klasside liikumiskavad, see tähendab püstitasime eesmärgid.

Aineõpetajad osalesid aktiivsete ainetundide koolitustel ja püüavad igasse õppetundi lisada liikumist nõudvaid elemente. Ehitasime koolimajja terviseraja, vald ehitas uue mängu- ja palliväljaku. Igas klassis on vähemalt kaks koolitatud mängujuhti. Jah, te lugesite õigesti, tänapäeval tuleb lastele õpetada õuemänge: keksu, «Lekat», «Haned, luiged, tulge koju!», «Uka, uka, mina prii». See kõik ei ole enam tulnud emapiimaga kaasa.

Kõige olulisem on see, et on muutunud meie endi suhtumine. Kui varem manitsesime koolimajas mitte jooksma, siis nüüd on asjakohane küsimus, et miks sa seisad.

Aulas toimuvad mängu- ja tantsuvahetunnid, võimlas pallimänguvahetunnid, ja ikka mängujuhtide eestvedamisel. Esimese ja teise kooliastme klassiruumidesse oleme pannud kastid pallide ja teiste spordivahenditega, et õpilased ei kaotaks vahetunniaega vahendite otsimisele. Kooli ümbrusse oleme teinud kõnnirajad, et ise minna koosolekuga õue või suunata õpilasi sinna õppeülesandeid täitma. Koolitöötajatel on oma väljakutse: peame liikumistabelit, kuhu saab kirja pandud, kes kui palju liigub.

Kõige olulisem on see, et on muutunud meie endi suhtumine. Kui varem manitsesime koolimajas mitte jooksma, siis nüüd on asjakohane küsimus, et miks sa seisad. Selle õppeaasta märgusõnad on õuesõppetunnid ja -päevad. Jaanuarist alates oleme püüdnud iga klassiga vähemalt ühe tunni nädalas viia läbi õues, märtsis suurendasime tegevust juba kahele korrale ja mai teisest poolest oleme õues iga klassiga vähemalt üks tund päevas. 14. aprillil olime terve koolipäeva kogu kooliga õues. Õppeaasta viimase koolinädala kavatseme veeta täielikult õues.

Kas nendest tegevustest on ka tulu tõusnud? Oleme igal kevadel osalenud liikumislabori uuringus. Õpilaste liikumistegevused vahetunnis soodustavad tunni töörahu, õpilased naudivad aktiivset õppeülesannete lahendamist, koolirõõm on suurenenud kaks korda. Ja mis võiks olla suurem rõõmust õnneliku õpilasese üle?

Mida sina nüüd teha saaksid? Tõuse püsti ja tee liikumispaus: tee algul parema jalaga ringe, jätka jalaga ringide tegemist ja joonista samal ajal parema käega number kaheksaid. Seejärel tee sama vasaku käega.

Märksõnad
Tagasi üles