Maarius Suviste: Oravakese komm liivakastis

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Kuigi nad olid pooleteise aasta jooksul jõudnud liivakastis üksteisega juba ära harjuda, ei tähendanud see midagi.

Alguses oli kõik tore. Nagu ikka. Nad said liivakastis rõõmsalt kokku ning mäng võis alata. Kellel oli väike roheline ämber, kellel kollane labidas. Kellel olid rohelised vormid, millega liivaseid kujundeid teha, kellel oli suur kollane kastiauto.

Kastikasse oli sõbralt saadud kopaga hea liiva sisse tõsta ning seejärel sellega liivakasti teise otsa sõita ja liiv seal maha kallata. Teised kastikad ette ei jäänud. Vahel oli küll ühel kopp ees, aga siis sai mööda manööverdada ning keegi kellelgi midagi ära ei lõhkunud.

Mängiti hoogsalt, aga mitte nii, et kellelegi oleks liiva silma läinud. Ja kui kogemata läkski, pühiti see ise ära ning keegi ei pidanud vabandust paluma.

Aga turbulentne aeg jõudis ka liivakasti. Korraga oli selline tolm üles keerutatud, et liivakast jäi väikeseks. Kes sai esimesena peotäie liiva kätte, viskas selle kätega vehkides mängukaaslase suunas. Kohe nii valusasti, et teine hakkas liivaste kätega oma silmi hõõruma ega saanud neid enam lahtigi teha. Aga see ei seganud vastuhoopi andmast ning siis lendas liiva juba laias kaares igas suunas.

Liivakast ei ole valitsus, kus üksteisele visatakse liiva silma.

Liivasõda jätkus. Kuni need, kes hiljem mänguga liitusid, viskasid esimesed olijad liivakastist välja. Kaduge siit! Mõned saadeti nii kiiresti minema, et nood said sellest alles hiljem teada, et on üle parda visatud.

Allesjäänud võtsid uued näod sisse, ulatasid neile paar Oravakese kommi, ning hakkasid mängureegleid kokku leppima. Uued liivakastikaaslased ei säranud algul just üleliia, sest olid ju näinud eemalt, mis just oli juhtunud. Silmad liivast ähmased, leppisid nad kokku, et midagi ei ole veel kokku lepitud. Vähe sellest, uued tulijad tegid liivakasti mõtteis pooleks ning tõmbasid ketšupiga punase joone. Kes üle astuvat, see välja lendavat. Ja siis jälle algab kõik, algab uuesti, kõik on jälle nii nagu ennegi?

Üksteise piire kombates ning algul altkulmu põrnitsedes hakkasid nad koos mängima, samas ise mõeldes, et kust neid paremaid kaaslasi ikka võtta on. Samal ajal aga hakati kõrval uut liivakasti rajama ning oodati liivavedu. Igatahes kopp oli juba ees.

Kuni ühel hetkel tõusis püsti end mängujuhiks pidav peategija ning deklameeris üle kõigi: «Liivakast ei ole valitsus, kus üksteisele visatakse liiva silma. Eestile ei ole vaja praegu liivakastikriisi!»