Jaan Rapp: kes siis tegelikult hukas on?

Väide hukas olevast noorusest on sedavõrd kulunud, et tihti ei viitsi selle üle isegi arutleda. Aeg-ajalt sunnib aga mõni kogemus siiski küsima: kas noorus on hukas? Ise kaldun paari lähiajal saadud kogemuse põhjal arvama midagi hoopis muud.

Hiljuti sattusin Tartu jaamas tunnistajaks veidrale olukorrale. Tallinnast saabunud rong oli rahvast pungil täis ja selleks, et kõik soovijad kenasti maha saaks, kulus omajagu aega. Lausa oma minut kohe. Selle minuti jooksul muutus minu ees seisev vanemas keskeas naine üha närvilisemaks ja ärgitas kaht endaga kaasas olevat noormeest edasi liikuma: «No minge juba ometi peale!»

Kahest noorsandist vanem, silma järgi otsustades ehk 12–13-aastane, pöördus naise poole ja ütles etteheitva tooniga: «Enne lastakse ikka saabujad välja.» Ega liikunud paigast. Naine aga jätkas poiste sudimist. Ka siis, kui need juba otsapidi rongis olid, ei olnud ta rahul, sundides neid edasi liikuma. Hoolimata sellest, et ukse juurde piletimasina kasujatest väike saba oli tekkinud.

Juhtusin samu poisse ka mõni aeg pärast Valka jõudmist ühes kaubanduskeskuses nägema. Sealgi käitusid nad omalaadse väärikusega, lastes endaga samal ajal kassa juurde jõudnud vanaproua kenasti ette.

Lapsed ütlevad tihti uskumatult tarku asju. Jätkuks meil vaid aega ja tarkust seda kuulata.

Jääb loota, et too noormehi rongi pressinud naine oli nende vanaema või kaugem sugulane, mitte igapäevaseid käitumismustreid kujundav ema. Sest paraku hakkavad halvad kombed pideva halva eeskuju korral kergesti külge ja viisakast teismelisest võib mõne aasta pärast saada tüüpiline teistega mitte arvestav ignorant.

Eelmisel nädalavahetusel aga maandus ühes ühistranspordipeatuses minu kõrvale ema kahe lapsega. Lastest vanem, umbes nelja-viie aastane, oli endast üpris väljas. «Sa tirisid mind lombist läbi ja nüüd on mul jalad läbimärjad,» kurtis ta. Ja lisas siis: «Sest sa kiirustad kogu aeg!»

Nüüd juhtus midagi ootamatut. Noor ema põlvitas ja palus oma lapselt andeks. Nii selle eest, et poisil jalad märjaks said, kui ka selle pärast, et ta kiirustas. «Proovime järgmine kord mitte kiirustada,» lubas naine koguni. Ja poiss rahunes kohe.

Lapsed ütlevad tihti uskumatult tarku asju. Jätkuks meil vaid aega ja tarkust seda kuulata. Kui seda aga napib, siis tuleks meil peeglisse vaadata ja endalt küsida: «Kas noorus on ikka hukas? Ja kui ongi, siis kes selles süüdi on?»