Haani mees lõhnab pööripäeval kase järele

Hartsmäe talu peremehe Agu Hollo sõnul on pööripäevaaegsetes pehmetes vihtades kõige rohkem raviomadusi ja muidugi aroomi. Foto: Arvo Meeks

Keskhommikune päike põrkab pussnoa teralt otse silma, kui murumütsis habemik selle käiku laseb. Kraavipervelt lõigatud käsivarrejämeduse kase küljest langevad lõhnavad oksad, mis oma ürgse aroomibuketi päästavad täielikult valla õhtul saunalaval.

«Kuna muistne rahvas läks pühasid tähistama puhta ihuga, siis täna on saunaõhtu, et keha ja vaim puhtaks saaks. Homme keskpäevast teeme tule üles,» räägib Haani mees Agu Hollo (69), üks paljudest Haanja kandi inimestest, kes jaanipäeva asemel tähistab hoopis suvist pööripäeva. See jõudis kätte eile ning nüüd on kolm päeva järjest täpselt ühe pikkusega.

«Kui kunagi hakati ilma ja aega arvama, siis mõisteti see jagada kaheks: talvine ja suvine. Alles hiljem hakati aega jagama neljaks, kaheksaks… Päev – päike – oli see, kes asja paika pani,» jutustab Hollo. «Need on ajad, mil peame loodusega läbi rääkima, sest elu sõltub loodusest. Tol ajal ei olnud see nii, et võtame ise, me ei oota looduselt armuande. Kui loodus andis, siis elati, ja kui ei andnud, oldi koos loodusega kadunud.»