Karilatsi muuseum kutsus välja Jaani kaema (1)

Mati Määrits
, reporter
Copy
Nüüdseks on Postitee äärne heinamaa niidetud.
Nüüdseks on Postitee äärne heinamaa niidetud. Foto: Karilatsi Vabaõhumuuseum

Karilatsi vabaõhumuuseum kutsus võidupühal kella 12 – 14 sõpruskondi ja peresid osa saama jaanipäevatarkustest.

Jaanipäev on eestlaste kalendrikombestikus erilisel kohal, sellega on seotud palju uskumusi, endeid, kombetalitusi ja tegevusi. «Teeme tiiru muuseumi hoonetes, otsime jaanipäeva märke loodusest ja järgime jaanirituaale. Eks ole ju muuseumi vanad hooned need õiged, kus kuulata lugusid jaaniöö imelistest juhtumistest, teha läbi toimetused, mida perenaine-peremees omal ajal jaanide eel kindlasti tegemata ei jätnud või panna kõrva taha nippe noortele tuleviku ennustamiseks-kindlustamiseks. Suvine pööripäev on uks ees ja siis läheb kõiki neid tarkusi tarvis. Kaasa võib võtta piknikukorvi ja nautida ringkäigu lõppedes Karilatsi kaunist loodust,» andis muuseum teada.

Kolmapäeval aga võisid huvilised muuseumi õuealal ja Postitee ääres harjutada vikatiga niitmist. Võru instituudi muuseumiosakonna juhataja, Karilatsi vabaõhumuuseumi juhataja kohusetäitja Margit Pensa ütlusel oli niitmas kümmekond inimest. Üks peamisi põhjuseid, miks kohale tuldi, oli vikati pinnimise õpetamine. «Nüüdseks on kõik murud ja teeääred niidetud. Erineva pikkusega vikateid on muuseumil kümmekond. Osa neist on ka ekspositsioonis, mida siia välja ei toodud,» märkis ta.

Vikati pinnimine pakkus enim huvi ka Peri haruraamatukogu hoidjale Margit Õkvale. «Juba mu vanaisa oli väga hoolas vikatite korrashoidmisega – tema pinnis vikatit tükikese raudteerelsi peal. Ja ta rääkis sellest pinnimisest ikka kui väga tähtsast ja olulisest tööst, milleta ei saa head tulemust. Pinnimine tähendab iseenesest ju metallilehe õhemaks venitamist. Ainult luiskamisest ei piisa, vikat lihtsalt ei võta – olen seda omal nahal kogenud. Ja kui siis vahel palud oma kaasal pinnida, võtavad moodsad mehed välja käia. Aga see ei anna oodatud tulemust – tee mis tahad,» rääkis ta.

Muuseumi vikatid, mis olid niitmiseks ette valmistatud, olid Õkva tähelepanekutel igati korralikud tööriistad. «Isegi mina sain niitmisega hakkama.Oma vikatit ma kaasa ei toonud, sest tulin bussiga ja kuidas ma oleksin ära seletanud, miks ma vikatiga bussi peale tulen. Ma ise eelistaksin märksa rohkem vikatiga niitmist, kui ma seda tegelikult teen. Lõpuks annad ikka alla ja võtad selle muruniiduki,» tunnistas ta.

Osa maha niidetud põllulilledest jõudis ka Margit Õkva juustesse.
Osa maha niidetud põllulilledest jõudis ka Margit Õkva juustesse. Foto: Mati Määrits/Lõuna-Eesti Postimees
Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles