Arved Breidaks: riik ei pea alati aitama

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Järjekindlalt Eesti poliitilises kõnepruugis kinnistunud sõnatrio «riik peab aitama» on saanud kui eesmärgiks omaette, tõstatades küsimuse, kas kodanik on üldse võimeline iseseisvalt toime tulema.

Et riik toimiks, on vaja enesega hakkama saavaid kodanikke, kes valmis riiki panustama. Panustamegi. Iga tehtud töötunni ja ostetud toidukorviga maksame igaüks oma pisku, et me ühine riik seisaks, areneks ja teeks, mis vaja.

Aegu on erinevaid ning nagu vahelduvad aastaajad me kliimavöötmes, järgnevad majanduslikult tulusamatele aastatele perioodid, mis viivad välja rohkem, kui sisse toovad. Segaduste aeg on käes ka praegu, mil hinnatõusude tõttu raha käes lausa sulab. See tekitab kiusatusi.

Aasta hakul otsustas valitsus, et kõigile tarbijatele makstakse kallima elektri eest hüvitist. Kindlasti oli see paljudele leevendus, kuid teised, kes seadnud oma elu nii, et elektrit kulub suhteliselt vähe, pani see Toompealt alla sadanud raha õlgu kehitama.

Mida sisendavad meile aga nüüdsed poliitikud, kes näivad arvavat, et riigi abita enam keegi hakkama ei saa?

Mida suuremaks paisus kevadkuudel statistikaameti elukallidusindeks, seda suuremaks muutus poliitikute kiusatus. Kui peas vasardab kohustus kohe silma paista, siis tüüpiliselt oskab poliitik lubada raha. Riigi raha. Praegused koalitsioonikõnelusedki on keskendanud sellele, et jagada välja suuremas koguses raha ja kui seda riigikassas enam piisavalt pole, võetakse või laenu.

Sõltuvusainete küüsis inimestel on üldjuhul raske tuvastada täpset hetke, mil asi käest ära läks. Kas oli see niinimetatud tasuta ühistransport, mis murdis maha viimase tõkke? Ja sellest peale muutus poliitikutel «tasuta» asjade lubamine nii enesestmõistetavaks, et oleme jõudnud olukorda, kus nad ei põrku enam tagasi mõtte ees, et toetuste väljamaksmiseks võiks kasutada laenuraha. Sest «riik peab aitama».

Tegelikult ei pea riik kõiki aitama, enamikku ei pea. Kodanikud ei peaks olema oma riigi kliendid, kelleks jagamisele keskendunud poliitikud rahvast uinutavalt muudavad. Kodanikud peavad olema oma riigi omanikud. Poliitikud ei pea ärkama hommikul mõttega, palju raha täna inimestele lubada, vaid kodanikke innustama, looma unistusi.

Kunagi unistasime jõudmisest viie rikkama Euroopa riigi hulka aastaks 2022. Ei tulnud välja, kuid see oli siht, mis sisendas enesekindlust ja -usku. Mida sisendavad meile aga nüüdsed poliitikud, kes näivad arvavat, et riigi abita enam keegi hakkama ei saa?