Gretel Juhansoo: rannaliival laiutavad prügijärved (1)

Gretel Juhansoo
, suvereporter
Copy
Lőuna-Eesti Postimehe suvereporter Gretel Juhansoo.
Lőuna-Eesti Postimehe suvereporter Gretel Juhansoo. Foto: Sille Annuk

Kuumad päikselised ilmad tõid Eestimaa randadesse palju rahvast. Ligi 30-kraaadise kuumaga on vesi ju jahutuseks ideaalne vahend. Pärast mitu aastat kestnud ujumispausi olin minagi jaanipühade lõpus ühes Võrumaa rannas. Õhkkond oli väga mõnus: inimesed suvitasid, linnud laulsid, päike paistis ja lapsed ehitasid rannas liivalosse. Mõtlesin, et enam paremaks minna ei saagi.

Pärast veest väljumist möödusin prügikastist. Tegin klassikalise multifilmivõtte, kus kõndisin esialgu prügikastist mööda, seejärel peatusin pooleks sekundiks ja pöörasin järsult ümber. Vaatepilt oli ehmatav. Konteinerist valgus prügi üle ääre... Kuna oli täielik tuulevaikus, oli enamik pakendeid ümber kasti moodustanud lausa jäätmejärvekese. Selgus, et sai küll «paremaks» minna.

Seisin prügikasti kõrval veel mõne minuti – teadmata, mida teha. Ümberringi vaadates tundus, et teisi prügijärv ei morjendanud või tõmbas päris veekogu lihtsalt kogu tähelepanu endale. Märkasin ringi vaadates sedagi, et nii mõnelgi käterätil ootas peatset äraviskamist kas krõpsupakk, mahlakartong või isegi köögipaberirullist tõmmatud lehed, millega vististi oldi keha kuivatatud.

Taevale tänu oli sel päeval täiesti tuulevaikne ilm. Samas hirmutas mõte sellest, kuidas üksainuski tugevam tuuleiil oleks veepinna juba värviliste kilepakenditega täitnud.

Eks prügikastid ongi randades põhjusega: kindlasti ei tohiks jäätmed liiva sisse jõuda. Mis saab aga siis, kui kõik olemasolevad 240 liitrit on tühje pakendeid täis laotud? Minu külastatud ranna näitel rajatakse kõrvale lihtsalt uus prügilasu.

Loomulikult võetakse randa kaasa süüa-juua. Mõni kaugemalt tulija kavatseb ju terve päeva sealsamas suverõõme nautida, peredel aga on kaasas lapsed, kes samuti kõhutäidet nõuavad. Kõigil ei ole võimalik ka kodust midagi kaasa pakkida, sest 30 soojakraadi ei soodusta külmkapilembeste salatikarbikeste lesimist päikese käes. Nii ongi ainukesed võimalikud rannanäksid poeriiulilt haaratavad valmistooted, mis pakendisse surutud.

Lahkudes rannast, mõtlesin endamisi, et taevale tänu oli sel päeval täiesti tuulevaikne ilm. Samas hirmutas mõte sellest, kuidas üksainuski tugevam tuuleiil oleks veepinna juba värviliste kilepakenditega täitnud. Ent kes vastutab selle eest, et meie kaunid järved püsiksid võimalikult prügivabad ka pühapäeva pärastlõunal?

Märksõnad

Tagasi üles