R, 9.12.2022

Kirikuõpetaja julgustab hingetuge küsima

Kristina Ruder
Kirikuõpetaja julgustab hingetuge küsima
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Valga Jaani kirikus tegutseva lutreliku Peetri-Luke koguduse õpetaja Margus Suvi soov on ikka olnud teha midagi olulist, tähendusrikast.
Valga Jaani kirikus tegutseva lutreliku Peetri-Luke koguduse õpetaja Margus Suvi soov on ikka olnud teha midagi olulist, tähendusrikast. Foto: Arvo Meeks
  • Hingehoidjaks õppiv kirikuõpetaja Margus Suvi peab seda rolli väga oluliseks.
  • Kirikuõpetaja saab aidata inimesel leida oma seesmist jõudu.
  • Margus Suvile pakub naudingut ka maalimine.

Äsjase jumalateenistuse järel Valga Jaani kirikus hõngub inimestest rahu ja kergust. Palavsuvisel pühapäeval käärkambris toimetav kirikuõpetaja Margus Suvi (49) teadis juba noormehena, et temast saab inimeste ja kiriku teenija. Nüüd soovib ta tuua kirikut taas rohkem ühiskonda.

Kuidas leidsite oma kutsumuse?

Minu soov on ikka olnud teha midagi olulist, tähendusrikast, olla märkamise ja hoolivuse silla ehitaja. Minus on tahet ja meelekindlust, et pakkuda Jumala tunnetust ja tuua kirikut rohkem ühiskonda.

Püüan inimeste mõttemaailma lahti harutada nende keerulistes olukordades, segastes teemades; asjades, mis haiget teevad.

Rõõm on tunda seejuures riigi abikätt. Järjest enam pööratakse tähelepanu inimese vaimsele tervisele, toimetulekule.

Oleme pidetud, tihti ärritunud, vaevatud kiirusest, kohustustest, ka üksiolemine ja suhtlemispartneri puudumine on valus. Aina enam kuuleme elude katkemisest, mis on kui appikarjed tulevikku.

Milline on olnud see riigi abikäsi, mida mainisite?

2021. aastal algatas sotsiaalministeerium katseprojekti koduhooldusel olijatele. Pakuti hingehoiuteenust. Eesmärk oli pöörata suuremat tähelepanu vaimsele tervisele. Tegevus oli suunatud neile, kes vajasid vaimset ja hingelist tuge leinas või kriisiolukorras, ka vähese sotsiaalse kontaktiga inimesi märgati ning toetati. See algatus on väärtus, mis vajab tähtajatut tegutsemist.

Meil on puudus vaimse tervise toetajatest, aga neid just inimesed vajavadki. Oli ka neid, kes esimesel korral loobusid hingehoiuteenusest. Kõlas hüüdeid «Ma ei hakka ju veel surema!» või «Ma ei kavatse surra!». Head laused näitamaks, et inimestel on keerulistes olukordadeski elutahe.

Eesmärk oligi see välja tuua, saada teemaga edasi minna ning asendada murekohad rahu ja tasakaaluga, et inimene suudaks edasi elada, midagi teha ja tunda end olulisena, osana ühiskonnast.

Kes need hingehoidjad olid?

Kõik olid vabatahtlikud. Nad tegid seda tööd teise töö kõrvalt. Läbisid vajalikud koolitused, ettevalmistused. Kindlasti pidi neil olema teoloogiline haridus. Hingehoidja aitas abivajajal mõista tema olukorra tähendust ja aitas vaadata kaugemale oma hetkemurest. Usk aitab käia kaasas inimese tragöödia ja leinaga, toetab ellujäämisel ja edasi tegutsemisel.

Kui kaugele on sellega praeguseks jõutud?

See algatus sai läbi. Vajadust hingehoidjate järele aga mõistetakse varasemast enam. Kaasasime üle Eesti mitu omavalitsust, neis on teatud võtmes koostöö jätkunud.

Võru vald on hea näide: MTÜ Hingetugi teeb oma tööd suure pühendumusega. Nad käivad Võrus, Antslas, Põlvas, ka Valgas. Loodan väga, et väärt ühendusi, kes annavad ühiskonda nii suure panuse ja teevad koostööd omavalitsuse, kiriku ning riigiga, tuleb veel.

Soovin tegutseda Valgas, keskenduda kogukonna inimestele, nende kuulamisele, hoidmisele, toetamisele.

Hingehoidjate töö peab olema osa igapäevasest ühiskonna toimimise mudelist.

Soovin ise hingehoidja baaskoolituse lõpetada ja erialaga seotud raamatuid läbi töötada. Püüan seda teenust pakkudes paremini osata vastata inimeste pöördumistele ja vajadustele, mis ette tulevad.

Sarnane roll on ka psühholoogidel ja psühhiaatritel.

Jah, kuid nende juurde on raske saada. Pikad järjekorrad viitavad tööjõu puudusele. Siinkohal julgustangi inimesi leidma teed kirikusse. Igas kirikus on koguduseõpetaja, kes samuti kuulab, märkab. Aegu tagasi käidi kirikus pihil. Ka praegu saab seda võimalust kasutada.

Me vajame väljarääkimist, tasakaalu taastamist. Kirikud ja kogudused pakuvad seda võimalust jumalateenistuste kaudu, nõustaja rolli täites. Kirik toetab ühiskonda, tuleb vaid tugi vastu võtta. Meil on küll kalduvus loota, et keegi märkaks meie vajadusi, kuid reaalsuses on vaja õppida ennast väljendama, oma vajadusi välja ütlema, abi küsima.

Pihil käimine tundub olevat unustatud tegevus.

Piht on hea enesevaatluseks. Inimene saab analüüsida oma tegevusi; mõista, kus on puudujääke. See on väljahingamine, võimalus ära anda oma koorem, millega toime ei tule.

See on ka andestuse palumine, lahenduse leidmine iseendast. Negatiivse väljahingamine annab uue jõu ja usu, võimaluse hakata muutuste suunas minema. Just sellepärast on piht ja patukahetsus hea. See paneb märkama, kuhupoole oleme kaldu. Piht kui enesevaatlus on tarkus, mis meis kõigis on olemas. Oluline on seda kasutada, et rahulolu ja tasakaalu hoida.

Kuidas teie ise endas tasakaalu hoiate?

Olen optimistlik, selline parajalt rõõmsameelne inimene. Mulle on suhtlemine kõige olulisem. Pühendun suhetele, usun inimestesse ja märgates elu ehedust, naeratan silmist ja südamest. See toidab minu meeli, loob või taastab vajaliku eluväärtuse, tasakaalu.

Kas aga on midagi, mis teid vihastab juuksejuurteni?

Esiteks see, kui inimesed rahulduvad vähema ja kehvemaga, kuigi on võimelised enamaks. Kui nad tahavad teha asendusasju ajal, kui saab ennast arendada, tegutseda ja enese pingutuste üle rõõmu tunda.

Teiseks see, kui ei peeta kokkulepetest kinni. Kui ainult räägitakse, kuid ei järgne tegusid. Eriti siis, kui on võimalik teha head, kuid see jääb vaid sõnapilveks. Pean väga lugu kokkulepetest, hindan rohkem tegutsejaid kui lihtsalt lubaduste loojaid.

Püüan ise eeskuju näidata. Peegeldus on parim viis elurajale mõttekaaslasi leida.

Mida olete oma elurajal avastanud, mõistnud?

Elu on tõeline and. See on väärtus, mida tuleb hoida ja kaitsta. Meile on antud eriline võimalus – elada. Peame hoidma elu kestvana. Elu ei ole vaid inimelu, see on loodus, keskkond, elu nimel tuleb pingutada. Kogu aeg. Ka meie pärandit on vaja hoida, nii-öelda taasesitleda, edasi anda ja kanda. Mõtlen siinkohal eestlaste kultuuri ja traditsioone.

Meil on küll kalduvus loota, et keegi märkaks meie vajadusi, kuid reaalsuses on vaja õppida ennast väljendama, oma vajadusi välja ütlema, abi küsima.

Olen aru saanud, et tuleb paljude asjade vahel hoida tasakaalu. Selle kadudes hakkavadki tulema tagasilöögid. Pühakirja lugemine, palvetamine, mediteerimine ja muud vaimulikud harjutused aitavad meil elus tasakaalu hoida. Loomulikult on ka pere väga hea tugi.

Kes teie perre kuuluvad?

Olen leidnud enese elurajale armastava naise ja meil on kaks võrratut poega. Olen abielus olnud juba 17 aastat. Jane (42) on eesti keele ja kirjanduse õpetaja, pojad Erik Johannes (16) ja Hendrik Georg (13) on vahvad teismelised, neilt on nii mõndagi isana õppida. Pean väga tähtsaks kodu, abielu, pere hoidmist ja loomulikult eluülesande täitmist.

Jääb teil aega mõne hobiga tegeleda?

Kooliajal tegelesin maalimisega, armastasin joonistada. Olen otsustanud, et hakkan uuesti sellega tegelema. Tegevused, mida armastad, laevad hea energiaga, annavad jõudu. Plaan on sügisest alustada maalikursusi. Juba mõte sellele toob naeratustunde.

Naeratusest edasi minnes, kuidas selgitate õnne olemust? Kuidas avate armastuse mõiste?

Õnn ei ole lihtsalt optimistlik eluhoiak, vaid oluline seisund. Õnn on hetk, kui oleme rõõmsad. Nendel hetkedel, kui tunneme elurõõmu, mõistame, kui õnnelikud oleme. Päevas tuleb märgata ka pisimaid rõõmuhetki, et enesega toime tulla. Rõõmuhetk on kui vesi, mis annab jõudu edasi minna.

Armastus aga ei ole romantiline tunne, see on tegu. Kui kedagi armastad, siis oled tema kõrval. See on otsus, millega tuleb kogu aeg tegeleda, mida hoida, millele pühenduda.

Millised on tulevikuplaanid?

Soovin tegutseda Valgas, keskenduda kogukonna inimestele, nende kuulamisele, hoidmisele, toetamisele. Loomulikult jätkub kogu aeg enese täiendamine ja muidugi sügisest lähen, nagu lubasin, maalikursustele (naeratab).

Meil on praegu piibli tõlkimine käsil. On arutelu, kas võtta aluseks kiriku piibel või rahvakeelde tõlgitud piibel. On veel mõttekohti, kuna keel muutub ajaga, käibesõnavara on muutunud. Oluline on tõlkida piibel nii, et rahvas seda mõistaks, tunnetaks selle puudutust ja vajadust, et see toidaks nende jõudu, tasakaalu ja rahutunnet.

Juba praegu ja ka tulevikus on eesmärk tegeleda pärandiga, mis vajab tähelepanu, hoidmist ja taaselustamist. Kirik ja pärand on meie maa sool, lootuse andja ja hoidja.

Märksõnad
Tagasi üles