KIRI: Looduse loodu on kõige ilusam

Peep Leppik, pensionil koolmeister Valgamaalt Foto: Paul Poderat

Just nii ütles mu kunstiõppejõud. Praegu paljud seda aga ei usu.

Vanasti niideti talude ümbrust-aedu ja teeääri vikatiga paar korda suve jooksul… Et meile aga meeldib välismaist jäljendada, toodi uus komme mõnekümne aasta eest Eestisse. Käsiniidukitega oli asi veel kontrolli all. Kui tulid mootorniidukid ja lausa traktorid, algas möll.

Nagu mujal, niidetakse meiegi alevikus tohutuid pindasid kevadest hilise sügiseni, mullu tehti seda novembri alguseni. Nii elamegi «vaikset maaelu» mootorite müras. Ka pühapäeviti. Tänavu nelipühade kahel päeval, mis eestlastele tuntud kui suvisted, möirgasid traktorid ümber majade.

Muru olevat ilus, aga siiski jääb igav rohelus pärislooduse lillerikkusele alla. Pealegi on lähiümbrusest meil nii kadumas aastatuhandetega siin kohanenud paljud putukaliigid, kes loodust seni kaitsnud võõrliikide eest ja olnud toiduks lindudele. Siilidest, mesilaste suminast ja konnadest ärme enam räägigi – asemel on surnud ilu.

Nähes mõni aasta tagasi, kuidas meie kortermaja akende all lendasid mootoriga niitja alt murus elanud konna tükid, ütlesin, et edaspidi niidan siin taas ise vanal kombel – vikatiga. Vastavalt vajadusele löön ära kõrte ladvad ja kõik. Hiljuti niites avastasin rohust piiritajapoja. Minu vikatist jäi ta puutumata, aga mis saanuks traktoriga?

Arukad inimesed pole muru ja ka niitmise vastu, kuid praeguses ulatuses on see arutu ja kahjulik. Reisil Saksamaale märkasime, et teeääri niideti vaid meetri laiuselt. Meil aga niidetakse isegi üle 10 meetri mõlemal pool teed. Kas meil on tööjõudu üleliia või kütus üliodav? Oleme muutunud silmakirjalikuks – saja aasta jooksul korra metsa mahavõtmist ründame plakatite-loosungitega, aga iga viie päeva järel miljonite pisielude hävitamist müra saatel kiidame heaks.

Aga pühapäeviti paluks küll vaikust – nagu vanasti Eesti külas oli.