Heino Tartes: lõõtsamängijate arv läheneb poolele tuhandele (2)
8. juuli 2022, 00:17
Kui sajandivahetuse paiku oli lõõtsamehi ja -naisi üsna vähe alles jäänud, siis pillimeistri ja -õpetaja Heino Tartese (70) andmeil on neid nüüdseks üle Eesti 400–500 ringis. Ligemale sada neist astub üles homme Põlva Intsikurmus toimuval Harmoonika peol.
Mitmes Harmoonika tulemas on?
Üheteistkümnes. Need on toimunud järjest igal aastal, vaid tunamullu jäi pidu koroona tõttu ära.
Esimene pidu oli hoopis Põlva rannas, kus pandi põlema ka suur lõõtspilli makett?
Päris esimene oli tegelikult aasta varem Intsikurmus. Kasutasime olemasolevat lava, metsast korjasime dekoratsiooniks lilli. Peo tegime ära nelja inimesega: lisaks minule Mare Põld, Signe Pruus ja Kati Taal. Pillimehi oli toona vähe – 20–30. Aga see pidu ei lähe Harmoonikana veel arvesse. Põlva järve ääres oli laval 50–60 inimest ning vabariigi sajandal sünnipäeval juba üle saja. Võtsimegi juubeliaastal just sellise eesmärgi.
Olete pillimehi järjest juurde õpetanud. Ometi on mängijaid pärast juubeliaastat millegipärast vähemaks jäänud.
Meie pillimehi kutsutakse ju igale poole mängima. Ka seekordse Harmoonika ajal on paljud Lõuna-Eesti pillimehed mujal pidudel: firmaüritustel, sünnipäevadel, pulmades. Isegi minult küsiti, kas ikka annan mõne mehe ära. Muidugi olin nõus, sest elu peab mujal ka käima.
Kui palju mängijaid on oodata homsele peole?
Eestist umbes 90, koos külalistega saja ringis. Austriast on kolmeliikmeline pereansambel ja Leedust Nidast rahvalikku muusikat esitav ansambel Joldija. Peo avavad karjapasunatega Margus Veenre ja Tarmo Kivisilla Tallinnast. Üles astuvad doktorikraadiga pillivirtuoos Juhan Uppin, Põlvamaa pillimees Ants Järv poja Ants Theodoriga, ansamblid Heino Tartes ja Sõbrad ning Untsakad, samuti Jan Uuspõld.
Lõpuks esineb koondorkester, mida rahvas alati ootab. Ekraanile tulevad laulusõnad ning rahvas saab kaasa laulda. Kaasa löövad rahvatantsijad. Programm kestab ligi kolm tundi, järgneb simman Untsakate saatel. Peo lavastab Ain Mäeots.
Tänu millele või kellele on lõõtspill Eestis tuule tiibadesse saanud?
Kõige parema tulemuse andis, kui hakkasime Põlva muusikakoolis andma pillikoolitust. Põlvas käidi sel ajal üle Eesti. Kui õppijad olid mitu aastat juba ära käinud, ütlesin neile: «Kuulge, mehed, te ju sõidate tohutu maa maha, võtke parem end kodukandis kokku.» Nõnda tekkisid lõõtsakoolid Pärnus, Viljandis, Raplas ja Tallinnas.
Me kõik oleme siinilmas kaduvad hinged – anname ikka oma teadmised edasi!
Kõige rohkem teebki südame soojaks, kui näed, kui pikk rivi on Harmoonikal noori. See annab lootust, et asi kandub edasi. Noored on nii kibeda näpuga, et vaatad ise ka suu ammuli ja tunned rõõmu.
Kui palju lõõtspillimängijaid võib nüüdseks Eestis juba olla? Kas on olemas ka pilliregister?
Mängijaid võib olla 400–500 ringis. Pilliregistrit ei ole. Pealegi liiguvad pillid käest kätte. Olen kogu aeg öelnud, et pill ei tohi jääda nurka seisma. Mälestuseks olgu pilt seinal, pill aga on mõeldud mängimiseks.
Kust saavad mängijad pillid? Paljud teevad kuuldavasti ise.
Olen õpetanud pilli tegemist kuus aastat Viljandis ja kolm aastat Võrumaa kutsehariduskeskuses. Konkursiga – ühele kohale kandideeris vahel kaks inimest – võtsime gruppi 15–18 inimest. Väimelast on tulnud nõnda ligemale 50 tegijat ning Viljandist alla saja. Suur jagu pillidest on juba valmis. Mõnel võib-olla jääbki pooleli, kuigi neid on palju aidatud. Meil oli kursusel üks tuntud muusik, kelle pill jäi samuti pooleli. Lõpuks ütlesin talle, et anna minu kätte, ja tegin ise lõpuni. Kuna mees ei ole lõõtsa saatel laulnud, ütlesin talle, et kui sa ise ei mängi, anna parem kellelegi teisele.
Pillimängu juurde on kuuldavasti jõudnud ka nii mõnigi tuntud näitleja.
Lutsu teatri suvelavastuses «Lõõtsajumal» kaasa teinud Veiko Tääril oli vaja lõõtsamängu imiteerida, aga ega ta suurt osanud. Tema õppis lõõtspillimängu küllaltki ruttu ära ning tänavu mängis kõik lood juba ise. Nii sel kui eelmisel aastal oli üheksa etendust. Samamoodi hakkas huvi tundma Marika Korolev, kes küll ei pidanud näidendis lõõtsa mängima. Temale tegin ühe väiksema pilli.
Kuidas sündisid esimesed pillid?
Kui olin noor mees, oli Põlvamaal lõõtspillimängijaid palju, aga sajandivahetuseks oli neid üsna vähe alles. See ajendaski kirjutama raamatut Põlva- ja Võrumaa lõõtspillimängijatest ja noori mängijaid õpetama. Õpetamise käigus tuli välja, et pille ei ole, mistõttu tuli hakata neid tegema. Võtsin siis ühe Kalju Sarniti pilli lahti, uurisin kõike põhjalikult ja hakkasin pihta. Esimesed paar aastat läks küll väga raskelt, sest nõu ei olnud kellegi käest küsida. Pillimeistreid oli siis veel küll, aga nad hoidsid oma teadmisi endale ja võtsid hauda kaasa.
Mina olen selline lollike, kes oma teadmisi endale ei hoia. Mulle on koguni märkusi tehtud, miks ma seda teen, kuna pillimeistreid saavat liiga palju. Ütlejate hulgas on olnud isegi paar meest, kes minu käe alt välja kasvanud. Olen neile vastanud: pillimeistreid ei ole kunagi palju olnud ega saa ka nüüd olema. Kui tahad, et just sinu pilli ostetaks, tee paremini kui keegi teine. Me kõik oleme siinilmas kaduvad hinged – anname ikka oma teadmised edasi!
Mitu lõõtsa on Heino Tartese käe alt tulnud?
Kui Eesti Vabariik saab 105, saan ehk kahesajanda pilli valmis. Kõike ma enam algusest lõpuni ise ei teegi, sest mul on nüüd abimehi.
Kui kaugele on jõutud pillimuuseumi rajamisega Põlva järve äärde?
Kunagi hakati seda Eesti-Vene projekti toel juba tegema, nüüd on asi taas seisma jäänud. Aga loodame parimat. Mul on juba kogutud mitukümmend pilli, neist suur jagu lõõtsalisi eri meistritelt. Kui see muuseum valmis saaks, oleks mu elutöö tehtud. Leida oleks vaja vaid inimene, kes asjaga edasi tegeleks.