Jaan Rapp: vaikus läheb üha enam hinda

Jaan Rapp
, tegevtoimetaja
Copy
Jaan Rapp
Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Kena suvine laupäevahommik. Päike piilub aknast sisse, linnud laulavad ... Oot-oot, linnulaul see küll pole, mis korteri teises otsas olevast avatud rõduuksest kostab. Tundub pigem mingi müra olevat.

Ei, päris suvaline müra see ka pole. Mingi tantsumuusika. Trance või EDM või midagi veel moodsamat – aga laiemas mõttes siiski müra. Tuleb ilmselt samast kortermajast, kus sa ise parajasti viibid.

Mõni tund hiljem tänavale astudes selgub, et muusika ei tulegi sinu majast, vaid hoopis sadakonna meetri kaugusel asuvast viiekorruselisest paneelikast. Selle vahetus läheduses on lärm juba nii suur, et kuigi kaasinimesega vestlemist see veel ei sega, siis mõtted ajab puntrasse küll.

Paraku pole see hiljuti Valgas kogetud meeleolupildike midagi erakordset. Seesuguseid olukordi tuleb iga päev ette paljudes Eesti asulates. Ja mitte ainult asulates. Ka näiteks puhkealal, mis on ette nähtud rohkem kui ühele seltskonnale, võib tihti kogeda, kuidas üks seltskond keerab mändide vahel tümmi põhja. Enda viga, kui teistele su muusikamaitse ei meeldi.

Pole põhjust arvata, et näiteks pidev vali muusika oma mõju poolest militaarmürast kuigivõrd erineb.

Ilmselt ei mõtle sellise mürareostuse tekitajad kuigi tihti sellele, et eelkõige kahjustavad nad iseennast. Et müra sugugi ohutu pole, kinnitas ka eelmisel kuul maaülikoolis kaitstud doktoritöö, mis käsitles seoseid militaarmüra ja kaitseväelaste kuulmishäirete vahel. Nagu ajakiri Imeline Teadus kirjutas, näitasid töö tegemise käigus tehtud uuringud, et kuulmiskaitsevahendeid mitte kasutavatel tegevväelastel esineb kuulmishäireid sagedamini kui nendel, kes mürarikaste tegevuste käigus neid vahendeid kasutavad.

Pole põhjust arvata, et näiteks pidev vali muusika oma mõju poolest militaarmürast kuigivõrd erineb. Kui paljud praegu kuulmislangusega kimpus olijad võivad oma probleemis süüdistada pigem kunagist lärmakat töökeskkonda, siis tulevikus saab ilmselt üha enam kuulmisprobleeme alguse hoopis olmelisematest olukordadest.

Mürafoon on meie ümber kogu aeg nii või teisiti, eriti linnas. On kurb, kui seda kaasinimeste heaolu eirates veelgi võimendatakse. Kui nii edasi läheb, hakkavad nutikad ettevõtjad ilmselt peagi massiliselt rajama kena männimetsa alla paksude seintega hooneid või maa alla spetsiaalseid koopaid, kus saab vaikust kuulamas käia. Sest vaikus on muutumas defitsiidiks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles