P, 2.10.2022

Eestvedaja lahkumine jätab Valgamaa spordiellu tühimiku

Tiit Loim
, reporter
Eestvedaja lahkumine jätab Valgamaa spordiellu tühimiku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mullu pälvis Rein Leppik Valgamaa kõrgeima autasu – vapimärgi.
Mullu pälvis Rein Leppik Valgamaa kõrgeima autasu – vapimärgi. Foto: Arvo Meeks

Neljapäeval suri 67-aastaselt Valgamaa spordiedendaja, pikaaegne Valgamaa spordiliidu juht Rein Leppik. Kolleegid meenutavad teda kui kohusetundlikku spordivedurit, kellele mantlipärija leidmine saab olema keeruline.

Rein Leppik võitles aastaid eesnäärmevähiga. Kui keemia­ravi enam ei aidanud, asusid ta lähedased abi otsima, et rahastada kulukat nukleaarravi. Teiste seas tulid appi spordiselts Jõud, vähiravifond Kingitud Elu ja rahvusringhäälingu saade «Jõulutunnel»

Leppik suri oma kodus neljapäeval lähedastest ümbritsetuna. «Olime kõik kodus laste ja lastelastega,» ütles tütar Triin Karolin.

Spordipisikuga nakatas Rein ka oma peret, Triinu sõnul on spordikihk edasi pärandunud lastelastelegi. «Ta oli kõige parem isa üldse, väga hoidis oma lapselapsi. Kõige väiksem lapselaps eile (neljapäeval – toim) ütles, et see oli ta elu kõige hullem päev. Hästi raske on, ta oli hästi lähedane meie ja lastelastega. Väga palju tegeles nendega, käis seenel ja kalal. Kodus olid aias ka ikka võistlused kogu aeg, ega ta kodus ka niisama olla lasknud,» rääkis tütar.

Hingega asja juures

Triinu sõnul on ta isegi nüüd õega püüdnud rohkem trenni teha. «Täna (reedel – toim) püüame õega minna Lüllemäele mägede jooksule, kuhu isa veel auhinnad tellis. Ta võitles väga vapralt, sportlase hing.»

Rein Leppik oli hästi kohusetundlik ja tubli mees, iseloomustas teda Valga kergejõustikutreener Raimond Luts. «Ta oli tõeline spordimees, minust natuke noorem. Võttis asja hingega ja saavutas üksjagu, müts maha.»

Lutsu sõnul seisis kogu Valgamaa spordielu sisuliselt Leppiku najal. «Kõiki võistlusi aitas ta läbi viia. Tal oli hea side ka lätlastega, tänu Reinule käisime aastakümneid Limbažis laagris. Tegi spordiinimestele õppesõite Lätti ja Eestimaal, oli vedur ja hing. Rein ei olnud väga seltskondlik inimene, aga temaga oli hea suhelda, ta andis head nõu.»

Triin Karolin, Rein Leppiku tütar

«Ta oli kõige parem isa üldse, hoidis väga oma lapselapsi. Kõige väiksem lapselaps ütles, et see oli ta elu kõige hullem päev. Hästi raske on, ta oli hästi lähedane meie ja lastelastega. Väga palju tegeles nendega, käis seenel ja kalal. Kodus olid aias kogu aeg ikka võistlused, ega ta kodus ka niisama olla lasknud.»

Valga spordiklubi Maret-Sport juht Riho Meri lausus, et käis Leppikute pool külas hiljuti, kui Rein veel kuulis külaliste tulekut, aga suhelda nad enam ei saanud. «Ta oli juba paar päeva valuvaigistite najal elanud.»

Meri sõnul olid Leppiku elundid küll vähisiiretest kahjustatud, ent sellest hoolimata jätkas ta tööd viimaste nädalateni. «Olukord oli tükk aega päris keeruline, aga ta viimase hetkeni üritas spordiasjade sees olla ja toimetas niipalju, kui jaksu oli. Selles mõttes läbi ja lõhki spordiedendaja Valgamaal. Ei näe küll praegu kedagi, kes sellise koorma suudaks oma õlgadele võtta.»

Reinuga oli neil Meri sõnul paljustki rääkida. «Laagrid, mida ta korraldas ja me aitasime läbi viia, on eredalt meelde jäänud.»

Töö hoidis mõtted mujal

Rein Leppik kuulus ka Eestimaa spordiliidu Jõud juhatusse. Liidu peasekretäri Tarmo Voldi sõnul oli Leppik väärt mees, kes oli täpne ja tegi asju südamega. «Kindlasti oli ta Valgamaa spordis üks oluline inimene, kes koordineeris ja oma tööd hästi tegi. Viimati olid suvemängud Käärikul, kus Reinul oli oluline roll. Kuigi keelitasime teda mitte tegema, tegi ta need asjad, mis ta enda peale võttis, südamega ja tundis kogu aeg muret. Kindlasti on ta surm väga suur kahju nii meile kui ka Valgamaa spordile.»

Volt meenutas, et Leppik oli hea seltsiline, rahulik ja realistlikult mõtlev inimene. «Ta suhtus elusse ja kodusse tõsiselt, aga seltskonnas oli tal alati kindel koht. Ei olnud ta tavaelus nii tõsine midagi, alati osavõtlik ja tundis kõige vastu huvi.»

Lõpuni töötamine võimaldas Voldi sõnul Leppikul mõtteid haiguselt mujale viia. «Siis tal oli parem oma haigust taluda. See on kahe otsaga asi, võib-olla ei olnud hea, et ta töötas lõpuni, aga samal ajal ta ütles, et see annab talle võimalust elu sees olla ja vähem mõelda haigusele.»

Avalikku matust pere ei korralda, spordijuht saadetakse ära pereringis. Küll aga tuleb 23. augustil Võrus Stedingu kohvikus mälestusõhtu.

«Isa ei soovinud avalikku kurba matust. Selleks ajaks on inimestel kõik veidi maha jahtunud, saab teda juba meenutada, mitte lihtsalt kurvastada kambakesi koos,» lausus tütar Triin Karolin ja palus isa mälestuseks teha vähiravifondi Kingitud Elu annetuse

märksõnaga «Reinu mälestuseks», et keegi teine saaks oma lähedasega veel veidi koos olla.

Leppikut jäävad mälestama abikaasa, kolm tütart ja seitse lapselast.

ELULOOLIST

REIN LEPPIK, 25.10.1954–14.07.2022
  • 1987–1991 Valga KEKi ja 1991–1995 Tõrva linna haridusameti spordimetoodik
  • 1995–2008 Valga maavalitsuses spordi peaspetsialist
  • Aastast 2005 Eesti olümpiakomitee esindajate kogu liige
  • Aastast 2015 Eestimaa spordiliidu Jõud juhatuse liige
  • Aastast 2008 Valgamaa spordiliidu tegevjuht
  • Kuulus 1971–1973 Eesti noorte kergejõustikukoondisse.
  • Isiklikke rekordeid: 800 m 1.55,1 (1972), 1500 m 3.58,2 (1973)
  • Pälvis 2017. aastal Eesti kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia, 2021. aastal Valgamaa kõrgeima autasu – vapimärgi.
Märksõnad
Tagasi üles