Arved Breidaks: kartulitoetuse poole liikudes

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Noore mehe esimene isiklik «suur asi» oli 20. sajandil, ja küllap on suuresti praegugi, oma auto soetamine. Ükspuha, kas selle maksid kinni vanemad või putitati sõidukõlblikuks mingi romu, igal juhul oli ja on isiklik auto noore mehe sõltumatuse manifestatsioon – ta hakkab pesast välja lendama.

Autoga kaasnev sõltumatus vanematest, olgugi esmalt vaid näiline, kallab kui kapaga nooresse mehesse enesekindlust; tunnet, et maailm on loodud tema jaoks ning tuleb vaid minna ja teha. Ja kuigi paljud unistused jooksevad hiljem visinal tühjaks kui maanteepervelt naela leidnud rehv, on noor saanud maitsta midagi, mis loob tooni kogu järgnevaks eluks. See on sõltumatuse tunne.

Mulle meenus mu esimene auto sel kevadel, kui kirudes maksin raha talvepuude eest. Hind oli aastaga kahekordistunud ja kallines isegi nende nädalate jooksul, kui oma kolm koormat välja ostsin. Too Ford Scorpio, mille roolis mu noormeheiga möödus, oli samuti kallis pidada. Väga janune ja pealegi sõitis ta turtsumata ainult Statoili kütusega. Aga ta oli minu vabaduse raudne tõestus ja selle nimel tasus pingutada.

Isamaa erakond tuli eelmisel nädalal välja mõttega hakata maksma riigitoetust halupuude ostmise eest. Põhjendusega, et küttepuu on kallinenud ja kui elektri või gaasiga kodu kütjad saavad hinnatippude eest riikliku kaitse, oleks õiglane, et see kehtiks ka halupuude puhul.

Eesti poliitiline eliit peab suutma end kokku võtta ja lõpetama kommunismi hiiliva pealetungi.

Õiglane tunduks ilmselt seegi, kui mõni teine erakond, viidates statistikaameti andmetele, mille kohaselt kartul on aastaga üle kahe korra kallinenud, tuleks välja mõttega kartulisööjaid kuidagi toetada. Aga miks mitte ka munatarbijaid? Toiduõli kasutajaid? Kala eelistajaid? Ja nii edasi, kuni viimaks kolmas erakond teatab: ei ole mõtet tegeleda toetuste killustamisega, vaid kehtestame ühtse tarbimistoetuse kõigile. Iga kodanik panustab riigikassasse oma võimete piires ja saab sealt tagasi vastavalt vajadustele. Inimeste vajaduste määrad aga kehtestatakse riiklikult, sest riik teab, kuidas peab sööma ja elama.

Eesti poliitiline eliit peab suutma end kokku võtta ja lõpetama kommunismi hiiliva pealetungi. On kurb vaadata, kuidas toetustega hävitatakse edasipüüdlikkust, tahet ise hakkama saada.

Juba praegu saab osa inimesi toetusi vastu tahtmist ja ma ei näe mingit põhjust, miks peaks seda praktikat jätkama ning laiendama. Riigi abi peab minema neile, kes seda päriselt vajavad ja kellel jätkub initsiatiivi seda küsida.