Gretel Juhansoo: õppurid ei peaks läbi põlema

Gretel Juhansoo. Foto: Sille Annuk

Kui möödunud nädala esmaspäeval perehüvitise maksmise vanusepiiri pikendamise kohta uudist lugesin, uurisin kohe ka teiste mõtteid selle kohta. Facebooki kommentaaridest joonistus selgelt välja arvamus, mille üle pikalt mõtlema jäin.

Nimelt väitis nii mõnigi kommenteerija, et noored täiskasvanud võiksid õpingute kõrval siiski tööl käia, sest vanemad arvajad olid omal ajal selleks aega leidnud.

Minu silmis on ebaõiglane väita, et noored tööd teha ei taha. Ka mina tahan ning teen praegu pärast esimest aastat ajakirjandusõpinguid suvereporteri tööd täie naudingu ja pühendumusega. Seda tänu sellele, et olen leidnud võimaluse õpitut praktikasse panna ja edasi arendada. Kuid kui töö hakkab õppimist segama, mitte sellele lisaväärtust andma, siis kannatavad kas hinded või saadav palk.

Ülikoolis õppimine ei ole meelakkumine. Need, kes soovivad häid õppetulemusi ja püsivaid teadmisi, peavad ka kõrghariduse omandamist võtma kui täiskohaga tööd. Heal juhul kella üheksast viieni õppimise kõrvale pole tööotsa leida võimatu, kuid vaid roosad prillid lubavad elamiskulusid katvat palka.

Eelmisel sügisel, kui proovisin õpingute kõrval kaht ametit pidada, langesid mu hinded alla piiri, mida ma varem näinud polnud. See aga mõjutas tohutult mu motivatsiooni, sest äsja gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetanuna tundsin, et õpin halvemini kui keskkoolis. Samal ajal kerkisid pähe veel teisedki muremõtted: mis siis, kui õppimisse jääb selline lünk, mis takistab mul hiljem auklike teadmiste tõttu karjääri teha?

Need, kes soovivad häid õppetulemusi ja püsivaid teadmisi, peavad ka kõrghariduse omandamist võtma kui täiskohaga tööd.

Kui aga üür maksmist vajab ja viimased kiirnuudlipakid on sahtlinurgast otsa lõppenud, siis ei ole aega selleks, et leida erialane töö või mõelda sellele, kuidas rahateenimine õpinguid mõjutab.

Loodan, et valitsus suunab raha õigesse kohta. Nii, et tudengid saaksid võimaluse otsida ja teha erialast tööd. Tööd, mis lisaks taskurahale annaks lisaväärtust ka õpingutele. Muidugi on oluline, et õppurid tööl käiksid, sest teooria ja praktika on kaks eri asja. Aga pean tähtsamaks seda, et töö võimaldaks praktiseerida eriala, mida tulevane tööandjagi hindaks.

Eesmärk on ju siiski haritud noorem põlvkond, mitte läbipõlenud, lünklike teadmistega bakalaureuselõpetajad, kellel pole CVsse nõutavat erialast kogemust lisada.