Savikoorikuga kaetud mehe vasarahoopide käes paljastub väikest vulkaani meenutava ahju hõõguv sisemus. Tangidega seal ringi soriva doktori raudsesse käepikendusse jääb kinni miski, millele alasil peale lüües kostub kilks-kõlks. See hääl toob saviste meeste nägudele rõõmupalangu – raud on sündinud ja andnud endast häälekalt teada.
«Tundub, et hakkab tulema, jah,» pomiseb Rõuge sepp Peeter Reemann, kui on raudse tüki juba paar-kolm korda vaheldumisi ääsil hõõgvele ajanud ja siis seda vasaraga hellalt tagunud.