N, 2.02.2023

Naine vabanes tumedast minevikuloorist

Jaanika Elias
Naine vabanes tumedast minevikuloorist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kertriin Petrov on vaimsete otsingute tulemusena seljatanud mitu rasket haigust.
Kertriin Petrov on vaimsete otsingute tulemusena seljatanud mitu rasket haigust. Foto: Danel Rinaldo
  • Kertriin Petrov on elu jooksul seljatnud mitu rasket haigust.
  • Enda sõnul on naine palju abi saanud Hatha joogast ja emotsioonide vabastamisest.
  • Petrov rõhutab, et selga ei tohiks pöörata ka tavameditsiinile.

Põlvamaa naise Kertriin Petrovi (40) elu on olnud katsumuste rada juba lapsepõlvest saati. Lapsena teda tabanud ränk kaotus, teismelisena tehtud enesetapukatsed ja täiskasvanuna põetud haigused ning mure haige lapse pärast on muserdanud tema vaimset tervist. Abi on ta saanud joogast ja emotsioonide vabastamisest.

Räpina lähedalt Võõpsust pärit Petrovi elu oli juba lapsepõlves väga keeruline, sest vanemad ei saanud alati kõige paremini läbi. Suur tragöödia leidis aga aset siis, kui ta oli üheksane. Ema hukkumine autoõnnetuses lõi niigi hapra tüdruku maailma kildudeks. 31 aastat tagasi ei räägitud leinast midagi ja täiskasvanud käskisid tal tunded maha suruda. Nii tekkiski Petrovil kalduvus depressioonile, kuigi diagnoosini läks veel omajagu aega. Kuna Petrov oli juba siis hellahingeline ja tahtis teistele head, oli tal raske aru saada, miks talle sedasama vastu ei pakutud.

Sisemine äng jäi maailmale jagamata ja teismelisena proovis Petrov kaks korda enesetappu teha. Ta võttis mõlemal korral tablette, kuid õnneks liiga väikse koguse. Isegi kiirabi ei kutsutud, sest pea käis vaid tablettidest ringi. «Eks see oli rohkem appikarje ja äratus mulle endalegi. Ma tegelikult ei tahtnud surra,» tunnistab Petrov.

Sisemiste deemonitega võideldes jõudis ta täiskasvanuikka, leidis ka elukaaslase. Kuid nii selles kui järgmistes suhetes oli omajagu konflikte ning need hakkasid mõjutama tema tervist. «Mida rohkem kaaslasega tülitsesin, seda enam hakkasid mul liigesed valutama,» märgib Petrov. «Just siis lõigi artriit välja. Iga kord pärast tüli oli see eriti tugev. Just alaseljas.»

Keemikuharidusega naine hakkas oma haiguse põhjuseid otsima. Ta leidis ühe Kanada uuringu, mis hõlmas 5000 inimest, kellel olid kulunud liigesed ja artriit. «Need, kes kogesid positiivseid emotsioone, ei pidanud eriti liigesevalude käes piinlema. Negatiivsete emotsioone kogejad aga vaevlesid nende käes. Sealt hakkas mu teadvusse vaikselt jõudma, et emotsioonid võivad määrata haiguse kulgu.»

Haigused tulid riburada

Käia oli aga veel pikk tee. Saanud depressiooni diagnoosi, hakkas Petrov võtma antidepressante, mis muutsid ta tundetuks, kuid vähemalt polnud sisemiselt nii raske. «Ravimid on vajalikud, kui arst ja patsient on jõudnud sellele arvamusele, kuid kurvameelsus on emotsioon, mis mingil määral jääb alles,» tõdes Petrov. Seejuures segunes ta depressioon bipolaarsusega, mis pani emotsioonid veel enam kukerpalle tegema: mõnikord oli ta õnnejoovastuses, teinekord mustas augus. See oli väga kurnav. Hiljuti emaks saanud naine tundis, et ei saa eluga hakkama.

Mõni aeg hiljem avastati tal veel kilpnäärme alatalitlus. Artriit aga muutis ta mõnes olukorras täiesti liikumatuks. «Mul oli siis väike laps, kellega olin kahekesi kodus. Nägin, et ta liikus poti poole, kus supp kees. Mul lõid valud jalgadesse ja ma ei saanud tema poole liikuda. Nutsin köögipõrandal, kartes, et laps võib endale kuuma poti kaela tõmmata, kuid ei suutnud midagi teha,» meenutab Petrov. Õnneks lapsega midagi ei juhtunud ja valusööst läks tol korral ruttu üle.

Petrov piinles mõnda aega oma haiguste küüsis, kuid siis avastati ta lapsel hoburaudneer. See on neerude arenguhäire, kus nende alumised poolused on kokku kasvanud. «Pidime teda hoidma aasta aega isolatsioonis, teistest eraldi, et üks neer saaks kosuda,» meenutab Petrov. «See kõik juhtus üle kümne aasta tagasi ja siis tundsingi, et ei soovi enam teiste inimestega suhelda. Kui lapsel veel epilepsia diagnoos tuli, mõtlesin küll, et milles ma süüdi olen, et mind ja mu last niimoodi karistatakse...» märgib Petrov härdalt.

Kuigi naine mõlgutas jälle enesetapumõtteid, siis sel korral otsustas ta, et on kõigist proovikividest tugevam.

Nüüd, 40-aastaselt ja kolme lapse emana võib naine eluga rahul olla.
Nüüd, 40-aastaselt ja kolme lapse emana võib naine eluga rahul olla. Foto: Danel Rinaldo

Midagi pidi muutuma

Muredega võideldes tõusiski Petrovi teadvusse mõte, et ta peab lisaks tavameditsiinile veel midagi proovima. Kaotada ei olnud enam midagi. Nii avastaski Petrov Hatha jooga, mis õpetab, et emotsioonidega tuleb tegeleda ning oma tunded vabastada.

«Minus ei olnud kübetki rõõmu ja ma pidin veel ema olema. Teadsin, et miski peab mu mõttemaailmas muutuma, et saaksin parem inimene olla,» märgib Petrov.

Hatha jooga ja ravimite koosmõjul läks enesetunne palju paremaks. Emotsioonid ei rallinud nagu Ameerika mägedel. «Mul väga vedas, et sattusin Ingvar Villido kursusele, kus ta õpetaski emotsioonide vabastamise tehnikat. Sain aru, et võin ju füüsilist keha ravida, aga kui ei ravi emotsionaalset poolt, jääb udupasun ikka tööle.»

Ka analüüsid näitasid peagi, et haigused on taandumas. Kilpnäärme alatalitlust enam ei olnud ja artriit valu ei tekitanud. Naine on veendunud, et kui ta poleks mõttemaailma kordasaamisega tegelema hakanud, poleks ta nüüd seal, kus ta on. «Ka lapse epilepsia taandus, kui hakkasin temaga joogat tegema. Ta oli siis 12-aastane ja arst oli just öelnud, et kuigi mõned lapsed kasvavad epilepsiast välja, minu omaga nii hästi ei lähe... Ma ei tahtnud alla anda. Ja enam tal pole epilepsiat.»

Ka on väga levinud, et epilepsiahaiged lapsed ärrituvad kergesti, nutavad ja võivad palju laamendada. Seda tuligi varem ette ja arstid mainisid emale, et poeg ilmselt põhikooli ei lõpeta. Nüüdseks on ta ka 10. klassi edukalt lõpetanud.

Minevikku on jäänud ajad, mil epilepsiat põdev laps käis öösiti ringi ja temaga võis midagi juhtuda – just seetõttu pidid vanemad ka jälgima, et ta näiteks kodust ei väljuks. «Olin aastaid magamata – ime, et mul veel rohkem haigusi välja ei löönud,» suudab Petrov isegi nalja visata. «Kui laps hakkas joogat tegema, magas ta paremini ja ka epilepsiahood vähenesid. Jah, ehk ta siiski kasvas sellest välja, kes teab, kuid usun, et harjutusteta ei oleks nii juhtunud.»

Elus on nüüd värve

Nüüd, 40-aastaselt ja kolme lapse emana võib naine eluga rahul olla. Hiljuti põetud pikk koroona lõi küll kilpnäärme näidud jälle paigast, aga ta usub, et seegi saab aja jooksul korda. «Paljud on skeptilised jooga ja emotsioonide vabastamise suhtes, aga meie puhul see toimis. See oli ka mulle endale üllatus. Ja see ei käi nii, et vabastasin ühe emotsiooni ja nüüd hakkas parem – aasta võib minna enne suuremaid muutusi. Kindlasti tuleb arstil edasi käia ja tavameditsiinis sees olla. Üks ei välista teist.»

Emotsioonide vabastamise tehnika on lihtne – selle peab sõnastama ja siis tegelema. Öeldes välja, miks see emotsioon piinab ja kuidas edasi käituda. Petrov soovitab lugeda selleteemalisi raamatuid.

Tagasi vaadates tõdeb ta, et elutee on olnud käänuline ja kive täis. Ning selles on oma osa välja elamata jäänud leinal. «Lastele peaks õpetama, et lein ei ole midagi, millest ei tohi rääkida, et valu peab lihtsalt unustama. Nii võib elu tulevikus väga keeruline olla. Sihtasutusel Tuleviku Haridus on õnneks projekt, millega üritatakse koolis lastele seda hakata õpetama,» on ta lootusrikas.

«Kui oleksin seda kõike ise lapsena teadnud, poleks pidanud nii palju kannatama. See, et emotsioonidest nüüd räägitakse, on väga suur edasiminek. Arstidki ütlevad, et emotsioonid mõjutavad meie tervist. Kuid siiani ei teata, mida nendega peale hakata. Lastele peaks õpetama, et emotsioone ei pea häbenema,» rõhutab ta.

Petrov on emotsioonide ja nende vabastamisega tegelenud üle kümne aasta ning augustis korraldab ta Räpinas oma esimese kursuse. Lisaks õpetab ta veebi vahendusel Hatha joogat.

Naine usub, et nüüd läheb ta elu ülesmäge ning raskused jäävad minevikuloori varju.

Märksõnad
Tagasi üles